...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 55.-56. päev

Primošten

55.päev . 25. oktoober

Ärkame hommikul, ostame mingeid magusaid ja mitte nii magusaid saiu endale hommikusöögiks ja lähme vaatame seda vanalinna ka päevavalguses. Ega seal eriti midagi näha ei ole, ema otsib endale ikka koralle ja lõpuks leiab ka mingid, kuskilt poest. Käime ka postkontoris, sest pahura bussijuhi pärast peame me oma kaardid saatma eeskätt Milošile, kes need siis Kotoris posti paneb.

Seejärel asume jälle teele. Sõidame mööda rannikut ning näeme mingit veidrat mägisaare taolist asja eespool. Otsustame, et sinna tuleb minna. Leiame eest linnakese nimega Primošten. Astume autost välja ja liigume kaks sammu, kui ema ütleb, et ta vist ei pannud autouksi lukku ja läheb kontrollima. Mina Maariga ei viitsi oodata ja me kõnnime edasi pisikese poolsaarekese poole. Saar on tegelikult mägi, mille tipus on kirik ja sinna suundumegi. Ilm on ilus ja päikseline ja linn ise on ka vahva. Muidugi on ta täiesti tühi, sest on off-season ja kedagi seal ei ole. Meil on sellest rohkem rõõmu. Tuleme tagasi ema leidmata, passime mere ääres ja vaatame merisiilikuid. Lõpuks tuleb ka Tiina ja me saame edasi sõita.

Mida aeg edasi, seda ilusamaks muutub valgus meie ümber. Kõige imelisemad asjad Horvaatias on kindlasti päikeseloojangud mere kohal. Ma pole kunagi nii ilusaid näinud. Seda ei anna ei kirjeldada, pildistada ega üles kirjutada – tuleb oma silmaga näha, ja me vaatasime juba eelmine õhtu suu ammuli, kuidas päike mere taha kadus ja taeva roosa kulla karva värvis. Emal tekkis idee, et võiks minna läbi mõne ranniku ääres oleva saare ja siis sealt tagasi praamiga tulla. Mina olin suhteliselt selle vastu, aga ema tahtis väga minna, kuna oleks ilus ja ilmselt sellepärast ka, et teine variant oli läbi mägede minna ja see emale ei meeldinud. Küsisin bensiinijaamast ja hotellist, kuid kogu informatsiooni kätte saanud, otsustasime, et pole vist ikkagi mõtet, sest praam ei käi nii tihti ja kui me õigeks ajaks kohale ei jõua, ei jõua me oma sihtpunkti välja.

Sõidame siis nende samade mägede poole ja mägede peal olevad pilved oleks nagu suured rulluvad ja rusuvad tolmurullid. Pole kunagi midagi sellist näinud, uskumatu vaatepilt. Nagu kurjus tuleks üle mägede meie poole. Väga äge. Maari muidugi magas kogu selle vaatemängu maha.

Õhtuks jõuame oma sihtkohta – Crikvenicasse. Tuuritame ja üritame leida hotelli. Ema on väsinud, ta pargib auto ja saadab meid linna peale küsima. Käime pubis ja nad näitavad meile teed kahele poole. Üks variant on ööbida mingis veidras 90ndate paneelmaja tüüpi hoone, kus on ka kasiino (ei kavatsegi). Teine on imposantne keskaegse lossi või kindluse moodi maja. Jõuame sinna ja Maaril hakkavad jälle paranoia mõtted peas pöörlema. Tõsi, ühtegi tuld lossis ei põle, aga mina eeldasin sellest, et on ju off-season, muidugi seal ei ole kedagi. Lähme sisse ja küsime, et kas neil tube on. Tuleb välja, et on. Küsime, kas wifi on. Oi-oi… ainult all vastuvõtus. Parkida saab? Jaa, kuskil seal allpool mere ääres. Hind on ka selline krõbeda võitu, aga mis meil muud üle jääb? Ütleme tädile, et me tuleme ja lähme tagasi autosse, et parkimiskohta otsida. Kui emale kogu informatsiooni edasi anname, saame ise ka aru, et suht nõme koht sellise hinna eest ja otsustame edasi vaadata. Sõidame mööda rannikut linnasiseselt edasi ja näeme palju hotelle ja silte, mis näitavad hotellide poole, aga kõik on kinni. Lõpuks leiame maja, mis on raudvärava taga, mäe otsas, noh, nii nagu õudukates ikka on. Siiski, seal põleb tuli ja me otsustame proovida. Lähme raudväravast sisse ja treppidest üles. Uksed on klaaspaneelidega, vaatan sisse ja näen, kuidas portselannukk suurte silmadega mulle vastu vaatab. Õõh, juba läheb õudsaks. Helistame kella ja ilmub keskealine meesterahvas. Tema taga seisab treppi peal vanem naisterahvas. Tuba ise on pime, ainuke tuli tuleb teiselt korruselt voolab treppimööda alla ja valgustab naisterahva selja, jättes näo varjudesse. Mulle tuletab see veidi Alfred Hitchcocki „Psychot“ meelde, kuid ühe lõhestatud isiksusega inimese asemel on kaks mõrvarit. Küsime, et kas neil on tube, aga õnneks ütleb mees, et nad ei tööta. Me lahkume kiiruga.

Oleme juba alla andmas ja pöörame järgmiselt tänavalt kindlusehotelli poole tagasi. Seal aga näeme restorani – tuled põlevad, tundub soe ja hubane. Ja vaata aga! Nad pakuvad ka tube. Lähme Maariga sisse, et küsida. Kuna on laupäev, siis on kõvasti rahvast ja kelnerid jooksevad ringi. Tundub tore. Küsime ja saame teada, et on küll tube, hinnad on ka jumala normaalsed - võtame ära! Tuleb onu, viib meie asjad tuppa, meie aga lähme restorani tagasi, et süüa. Oeh, milline pidusöök see oli. Tõesti oli täiesti mekk. Sõime tuunikala carpaccio’t, millest siiamaani und näen, ja erinevaid suppe. Mina rääkisin kelnerionuga lõbusasti saksa keelt ja kõik oli hästi. Tuba oli küll veidike külm, aga sellest polnud lugu – nagu ütleks Vallo Toomet: „Pole sul häda midagi, püsidki kauem värske.“

VIIEKÜMNE VIIENDA PÄEVA PILDID

Trogiri vanalinn väljastpoolt

Meie hotell Trogiris - maja, mille peal on kirjutatud "rooms", sellest paremal asuv maja

Trogiri vanalinna tähtsad kassid

Ülemised kuus: Trogiri vanalinn

Milošile saadetud pakk kaartidega, sest kukk-bussionu oli paha mees.

Primošteni mägilinnake ja vesipalli (on selline sport olemas?) väljak (või kuidas seda kutsutaksegi?)

Teekonnal Primošteni mäest üles

Mäe otsas asus kirik ja kalmistu. Väga ilus ja rahulik koht, kus igavesti puhata.

Ülemised kaks: teekond mäest alla

Hirmutav kummituslik pilvemass

Mulle meeldis see silt, sest mulle ei meeldi jalgpallur Luka Modric.

Ülemised kolm: meie õhtusöök Crikvenicas.

56. päev – 26. oktoober

Hommikul tõuseme, Tiina on juba ammu üleval ja sunnib meid kiiresti autosse. Õnneks on ta jõudnud juba kuskil kohvikus käia ja meile saiu osta. Oh, see hommikune saiasöömine on mõnus tegevus. Asume teele, et kella üheteistkümneks auto Rijeka lennujaama viia. Sõidame mööda rannikut Rijeka poole, kui näeme lennujaama märki, mis näitab kuskile vasakule, mingi saare poole. Ma siis vaatan igaksjuhuks telefonist järgi ja tuleb välja, et Rijeka lennujaam pole mitte Rijekas, vaid saare peal nimega Krk (siin ei ole kirjaviga). Peame tagasi keerama. See aga osutub keeruliseks, sest ühel pool on mägi ja teisel pool on meri. Kuidagi aga leiame tee tagasi ja jõuamegi lennujaama. Lennujaam on pisitilluke ja täiesti tühi. Sealt otsisime üles Hertzi leti, kus tore naine meid vastu võtab. Ta tuleb autot üle vaatama ja küsib emalt autodokumente. Mis te arvate, et emal on need olemas või? Muidugi ei ole. Need on Crikvenicas, meie endises hotellitoas. Ema susserdab midagi tädiga. Oli plaan, et me lähme Maariga edasi Rijekasse, ema läheb toob koos naisega autodokumendid ja tuleb järele. Lõpuks lepib ema naisega kokku, et annab talle 10 eurot ja ta toob need ise ära. Mis see väike altkäemaks ära ei ole? Tellime endale takso järgi ja jõuamegi ilusti Rijeka bussijaama. Ostame sealt piletid Triestesse, Itaaliasse. Nimelt tuleb sama päeva õhtul isa Vallo Veneetsiasse ja me kohtume temaga seal. Meil on bussini kuskil tund aega aega, lähme istume kohvikusse ja saame kolme peale viimaste sentide eest endale tee osta.

Bussis peab maksma, et alla pagasiruumi oma kotte panna, mis on veider. Veel veidram on aga paarike bussis, meie ees, kes kogu aeg miilustavad. Kutt tõmbas üks hetk oma kotist harja ja hakkas oma tüdruku juukseid kammima. Palun ei. M: Blurred lines...

Lõpuks jõuame läbi Sloveenia Triestesse, mis on kole tööstuslinn. Õnneks on bussijaam kohe rongijaama kõrval. Lähme sinna, ostame nagu lupsti masinast piletid ja astume rongi peale, mis viib meid Veneetsiasse. Rongis sööme ülejäänud mandariine, mida kastame Turkish Delights’idest üle jäänud tuhksuhkru sisse ja sõidame kuskil kaks ja pool tundi. Kui me Veneetsiasse jõuame, on juba pime. Ostan mingist rongijaama poest kaardi, mis on veekindel – väga hea mõte. Meie hotell jääb rongijaamast suhteliselt kaugele, aga ma olen erakordselt hea orienteeruja, küll me ilusti kohale jõuame. Vahepeal orienteerun küll täitsa valesti ja meil läheb pool tundi kauem aega kui muidu, aga kohale jõudsime, ja nägime tee peal väga palju Veneetsiat.

Hotell ise on väga ilus. Isa on juba hotellis. Viskame asjad sinna ja otsustame sööma minna. Leiame kõige lärmakama restorani ja jääme sinna. Mina söön mingeid TOHUTULT maitsvaid raviolisid ja teiste toidud pole ka üldse pahad. Väga rääkida ei saa, sest karjuma peab, aga üritame ikka. Kõnnime ringi, leiame väga uhke hotelli. Ma ei imestaks, kui George Clooney ja tema uus abikaasa Amal Alamuddin seal oma pulma pidasid. Kusjuures, proua Alamuddin (või Clooney siis vist nüüd) oli meist igal pool sammukese võrra ees. Kõigepealt kuulsime Kreekasse jõudes, et proua oli Ateenast just paar päeva enne lahkunud ja Veneetsiasse jõudsime meie ka peale nende pulmapidamist. Igal juhul istusime veidike hotellis, mis asus kohe sure kanali ääres, jõime kakaod ja kokteili ning vaatasime öist Veneetsiat. Siis hotelli tagasi tudule.

VIIEKÜMNE KUUENDA PÄEVA PILDID