...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 30. ja 31. päev

30. päev

Hommikul jälle vara üles, isegi varem kui eelmine päev. Seekord pidime pakkima asju kaasa, sest lahkusime ööseks Tblisist pisikesse mägihotelli Borjomi külje all. Buss oli magamiseks (ja istumiseks ka tegelikult) väga ebamugav, sest põlved lihtsalt ei mahtunud ära, aga see minu väsinud aju ei peatanud.

Maari: Ilmselt olime kõik väsinud eelmise õhtu seiklustest ja mina veel öise lennu ja esimese päeva elamustelaviinist. Silvia ei lubanud varem kirjutada, aga no tõesti, mind paisati otse Gruusia veidruste ja võlude keskele, mille üle mul on väga hea meel! Esmamuljed on olnud ainult head, sest ka veidrusi olen üritanud käsnana omastada ja headeks elamusteks sünteesida.

Ärkan üles, astun bussist välja ja mind tervitavad ema, isa ja kolm kutsikat. Saame piletid ja liigume edasi kuskile künka otsa. Ilmselgelt hotelli veel ei tulnud. Künka peal on ilusad mägikoopad ja mitte üldse nagu mingid eelajaloolised koopad, vaid täitsa elatavad pesad.

M: Selleks hetkeks olen mägede suhtes juba skeptiliseks muutunud ja muretsen kas kaunis Gruusias tõesti midagi tähtsamat näha pole?? Aga muretsen veel enda teadmata asjata, sest Gruusia mäed on võimsad ja päikeseloojangud nende kohal unustamatud.

Giid (Georgi) räägib meile, et selle suure kivi peal elasid rikkad ja jumalate soosikud, kes tegelesidki päevast päeva jumalate moosimisega ja ohverdamisega. Turnisime seal ringi, aga leidsime tee ikka kutsikate juurde tagasi. Nad nii väga tahtsid meiega koju tulla, aga kuri ema ei lubanud.

Siis sõitsime läbi Gori linnast, kus sündis papa Stalin. Käisime vaatamas tema sünnikohta. Kaugelt paistis täitsa uhke maja, lähemale jõudes nägime, et uhke maja oli kaitseks ehitatud imepisikese puust uberiku ümber. Ma sain veel niimoodi aru, et see maja ei kuulunudki tervelt Džugazshvili (Stalini algne nimi, mille kuulujuttude järgi oli osseedist isa Džugazshvili Džugajevist ära muutnud) perele, vaid neil oli seal ainult üks tuba. Kuidas see võimalik on, ma ei tea, sest kogu see maja oli minu meelest üks tuba. Maja ise oli armas, aga see meeletu kaitseümbris ja park selle ümber olid küll rõvedad. Kujutan ette kuidas Nõukogude ajal aeti vaeseid grusiini king-, lukk- ja muid-seppi oma samasugustest puituberikest ära, et saaks ikka korralikult papa Stalini sünnikodu austada. Sest ega see maja enne sellise platsi peal ei seisnud. Lammutamist tehti seal palju. Kahjuks ei jõudnud Stalini muuseumisse, see pidi olema kohe eriti uhke propaganda.

Seejärel viidi meid kenasti hotelli, mis oli tõesti armas ja meenutas oma olemuselt alpihotelle. Saime hästi süüa ja veidi pikutada ja siis kohe edasi. Hotell oli kohe Borjomi külje all ja sinna me suundusimegi. Kindlasti olete kursis kuulsa Borjomi mineraalveega – seda läksimegi püüdma.

Alguses sõitsime funikulööriga üles (mul tuli kohe Table Mountain meelde ja ma igaks juhuks istusin vaguralt ja ei vaadanud välja) ja kõndisime veidi mäe peal ringi. Saime omale sõber koera, kes meid kõikjal saatis ja oli väga vahva tegelane. Hästi mänguline. Panime talle nime ka, aga enam ei mäleta. Mingi Valdur oli.

Sõitsime hirmugondliga alla tagasi ja läksime mäeküljel asuvasse parki. Seal proovisime Borjomi, mis tuleb maa seest soojana välja ja on peaaegu gaasitu ning nägime pulma. Kõndisime veidi ringi ja me Maariga mängisime kahte nimedemängu: 1) kus sa pead inimese nimel kõik täishäälikud üheks täishäälikuks vahetama (nt. Vallo Toomet = Villi Tiimit) ja 2) Kus sa pead inimese ees- ja perekonnanime tähed ära vahetama (nt. Vallo Toomet = Tallo Voomet). Naeru jätkus kauemaks. Enda isiklikud lemmikud olid Datt Mamon ja Cradley Booper.

M: Nimehuumori kõrvale saime näha tõelist pargihorrorit. Mahajäetud atraktsioonid, lagunevad putkakesed, mähkmetega mängivad koerad.. Kõle koht. Tiina kinnitas positiivselt, et suvel on siin kindlasti ilusam, kui kuulda on laste naeru. Hetkega muutus koht veel kõledamaks (oleme Silviaga liiga palju õudukaid vaadanud, sellest hiljem pikemalt). Aga Borjomijumal oli äge, väga majesteetlik.

Siis aga tagasi hotelli, kus lamasime, sõime ja lamasime veel.

KOLMEKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Koopad

Ja minu arvamus koobastest.

Üksik ema räägib Gruusia koopalinnas ärijuttu.

Leidsime pärismaalase.

Kõiki koopaid tuleb vahtida,,,

...ja näppida.

Sellisesse auku pisteti pahategijad ja kriminaalid.

Ka apteek oli olemas.

Kas koopa nimi või arvustus?

See oli teatrilava kõrval asuv auk, kus istus suflöör (etteütleja). Ema loeb peopesalt ette Hamletit.

Sellisest august saime koopalinnakust välja. Vanasti kasutati seda võõrvägede eest põgenemiseks. Meil olid õnneks trepid.

Isa, ema ja kuts.

Kaks kutsi magavad.

Kutsid olid jube armsad, aga olles veterinaari tütar, tean ma igasuguseid koledaid haigusi, mis tänavakoertel võivad olla. Seega otsustasin võimalikult väikese pinnaga katsuda.

No onju armas kuts. Kohe näost on näha, et ta tahaks Tallinnas elada.

Jalgpall ja Hello Kitty.

Milline vaimustav maja onu Stalinil oli!

Või siis mitte nii väga.

Meie armas hotellituba.

Maari meelest ka.

Onju veidi alpide hõngu?

Lemmikdetail hotellis - sakiline lagi,

Vaate imetlus.

No onju, mida imetleda?

Sealt läks meie surmagondel. Täitsa vahva maja.

Surmagondel ise oli kipakas.

Maari äratundmisrõõm.

Sinna üles pidime sõitma.

Ma ei olnud väga õnnelik selle üle.

Kammoon, see on õudne!

Metsa sees asuval pisikesel kirikul olid kellad torni asemel puu külge seotud.

Valdur valvab.

Happy puppy.

Selline uhke majake oli ehitatud Borjomi allika veevõtu koha ümber.

Maari meelest õudsad attraktsioonid.

Borjomijumal.

Grupipilt küljelt....

Ja grupipilt eest.

Ülemised kaks: imeliselt detailne maja. Pits oli tõeliselt ilus.

Väravapostide asemel saab kasutada ka mänguautomaate.

Kunagine sanatoorium.

Kunagise sanatooriumi uks. Oli tõesti veidi kõhe.

Üritasin ennast tänaval kaaluda.

Aga masin sülitas mu raha välja ja ütles järjekindlalt, et ma olen 14 cm pikk ja kaalun 18,3 kg.

31. päev

Hommikul uuesti minek. Kõigepealt saabusime mingisse kindlusesse, täitsa ilus kindlus, väga palju erinevaid arhitektuurijooni.

M: Kunstiajaloofiilile peadpööritav maastik. Kadrioru puitarhitektuurist ülekullatud mosheeni.

Trampisime seal ringi, käisime muuseumis ja tornis ja istusime pikalt. Ema pildistas püherdavaid kanasid. Ja jällegi sõit edasi. Mina jäin uuesti autos magama, seega eriti ümbritsevat ei mäleta. Peatusime kuskil teepervel, et teha mägikoobastest pilti. Mina tahtsin tagasi autosse magama minna. Siis tuli aga välja, et me lähme ka neid mägikoopaid kohe vaatama. Jälle koopad, palju neid on siin? Aga võta näpust, need koopad olid kõige lahedamad. Tegemist oli Vardzia linnaga, mis on tegelikult väga põneva ajalooga, aga kõike vast siia ei kirjuta. Linn on vaenlaste poole pealt täiesti nähtamatu, sest asetseb kalju küljes, aga kui sealt mööda jõuda, on väga muljetavaldav. Seal elas ka Gruusia üks heroilisemaid valitsejaid kuninganna Tamar (Tamara). Tema oli lahe leedi. Juba sellepärast, et ta oli 1184-1213 aastatel Gruusia valitseja. 12-13. sajandil naissoost valitseja. Kuna aga väljamaa vallutajad teda tõsiselt ei võtnud, siis vahetati „Kuninganna“ „Kuningaks“ ja tema mehest sai „Kuninga abikaasa“.

Koopad ise olid väga ägedad. Esiteks olid nad palju paremini säilinud kui eelmised ja detailsemad. Käisime väga ilusas kirikus, kus on säilinud kõige parem pilt kuninganna Tamarist. See on tema ametlik portree. See on sellepärast nii hästi säilinud, et kui araabia väed (kui ma õigesti mäletan, siis olid araabia väed, aga pead ei anna) jõudsid Vardziasse, sundisid nad seal elavaid munki ära minema. Mungad ei olnud nõus ja seetõttu panid araablased (jällegi, pead ei anna) mungad kabelisse kinni ja põlema, mistõttu nende tuhk kattis kogu toa – põrandad, seinad, laed – ja ka Tamara pildi ja säilis selle kuju ja vorm. Päris õudne. Seejärel läksime mingitest meeletutest kitsaskäikudest üles ja alla. Meil Maariga tuli meelde see kord, kui käisime Kiievis hauakambrites. Kiievis oli nii kitsas, et mina astusin sinna sisse, sain klaustrofoobia hoo ja tulin kiiresti välja tagasi. Maariga juhtus sama. Lõpuks sain ennast sinna sisse tagasi veetud (keegi hea sõber aitas ja julgustas mind, ma mäletan), Maari vist ei käinudki. (M: Mkm.) Vardzia käigud olid umbes samasugused, aga kuidagi saime hakkama. Ja lõppudelõpuks oli ikka äge ka.

Jõudsime alla visitor’s centre’i juurde tagasi ja ootasime, et kõik bussi tuleks. Seisame seal bussi juures ja tuleb Georgi (meie giid) ja annab ühele grupikaaslasele oma iPadi ja marsib väga järjekindlalt mingite meeste juurde. Me Maariga viskame nalja, et hoho, pani oma tahvli ära ja läheb kaklema. Mõtlesime, et ilmselt läheb vetsu. Aga vaata aga, läkski kaklema. Ronis seal endast peajagu pikemale kutile nina alla ja õiendas midagi. Georgi ei ole just väga pikk mees ja kutte tema ümber oli ka kuskil neli või nii. Pikalt nad seal midagi seletasid ja kähmlesid. Me olime täitsa endast väljas juba. Siis läks ema kolleeg Vlad sinna ja üritas asja rahustada ja lõpuks ka tädi, kes hoidis tahvlit ning ema ise. Georgi tuli sealt ära ja saime teada, et grupp mehi olid venelased ja neil oli auto peol Georgi lint. Ma millegipärast ei usu, et meie giid lihtsalt sellepärast nii endast välja läks, küllap nad ikka ütlesid talle ka midagi. Ega selline pisike mees niisama lindikese pärast nelja turske venelase vastu ei lähe. Väga veider muidugi, et kui olime Venemaal kahes väga vastuolulises kohas (Aurora ära saatmisel ja Rostovis, mis asub täitsa Ukraina sõjapiiri külje all), ei juhtunud mitte midagi ning nüüd siis Gruusias, Vardzia mägilinnakeses selline olukord.

Seejärel läksime hästi armsasse veiniistandusse sööma, saime head veini ja rääkisime vana istandusepidajaga juttu ja tulime tagasi Tblisi.

Tblisis oli Markel (kellega tutvusite Peterburis) korraldanud meile suure laua restoranis. Seal nägime traditsioonilist Gruusia tantsu, väga lahedat Gruusia meestelaulu ja saime reisi kõige paremat hatšapurit. Väga tore õhtu oli.

M: Teel restoranist hotelli olime üsna lõbusas meeleolus. Võib-olla mängis rolli ka Gruusia vein, kes teab. Kuna taksojuht märkas, et naistele on vaja diskot, siis seda me ka saime. Ilmselt olime oma istuva tantsuga talle nalja pakkunud, sest härra haaras tagaistmelt pudeli tshatshat (Gruusia kanget) ja pistis selle mulle pihku. Teised olid kindlad, et nonii, see oli nüüd kosjakink ja siia meil Maari jääbki, aga siiani pole härra ühendust võtnud. Olin vist ootamatust kingist ähmi täis, sest oleksin peaaegu oma telefoni ja armsa iPodi autosse jätnud. Seljuhul oleks reis väga lühikeseks jäänud.

KOLMEKÜMNE ESIMESE PÄEVA PILDID

Ülemised seitse: erinevad arhitektuurilised elemendid kindluses.

Päris kass päris linna taustal.

Maari tahab ujuda.

Ema ütles ämblikuvõrgu asemel ümbrikumärk. Ise ei pannudki tähele.

Nõukaajal oli kindluses ka vene garrison. Need on ilmselt sellest ajast

Üritasime teha kaameraga (seebikarbiga) vanaaegset endlit.

Püherdavad kanad.

Lehm sõidus.

Vardzia mägilinnake.

Ja selle ümbrus.

Mungad elavad linnas siiamaani ja tassivad puitu üles nööridega.

Vardzia. Selliseid treppe loomulikult vanasti ei olnud. Need on lolli turisti jaoks.

Ülemised kaks: Kirikuesine.

Silvia vaatab valdusi üle. Tunne oli küll nagu oleks Rohani kuningas.

Ülemised viis: kitsaskäigud ja koopad.

Ema ütles, et tee isale pilti, äkki tahab ära osta.

Kalju sisse ehitatud maha (tuba?).

Veiniistandus.

Üksik hatšapuri. Keegi viisakusest ei julgenud viimast tükki võtta, kuigi kõik väga tahtsid.

Läbistatud kala. Väga maitsev läbistatud kala.

Beibed bussis.

Vetsupeatus.

Vlad leidis kuskilt kirve ja puud ja otsustas pererahvast abistada.

Ka kirurgiaga pole probleemi.

Külmiku asemel on külmaveetünnid.

"Don't think, just drink"

Ülemised kaks: Väga agarad poisikesed, kes meie bussi ümber tiirutasid ja üritasid meie tähelepanu saada. Maari istus aknapool ja pidi nendega suhtlema, sest poisid olid väga järjekindlad ja klopsisid autot, et saaksid Maarile lehvitada. Pange tähele ka väga ägedat tuning'ut - rooliratast.