...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 32.-35. päev

Tblisi pimedas

32. päev

Jõudsime oma väsitavalt kuid põnevalt ekspeditsionilt tagasi ja veetsime järgneva päeva suures osas hotellitoas. Oli plaan kõikjale minna, aga juhtus ikka nii, et jõudsime väga hilja majast välja. Kõigepealt läksime vaatama tiigri operatsiooni. Või vähemalt nii meile lubati. Selle asemel leidsime end väikesest loengutoast, kus mingi mees räägib vene keeles elektrist ja džaulidest ja torudest ning muudest masinatest. PowerPoint presentatsioon oli ka olemas. Meie Maariga ei saanud muidugi midagi aru, aga õnneks oli seal süüa (hatšapuri jee) ja meil olid telefonid, millest vaatasime vanu pilte.

M: Mulle tundub, et tavaliselt on sellistel loengutel mõnus laud kaetud, kuid keegi ei taha sealt midagi võtta, jättes muidusööja mulje. Õnneks meil Silviaga selliseid hirme pole ja laud oli täpselt käeulatuses, ehk siis – loeng oli igav, aga vähemalt sai süüa. Väärt käik! Mõne kurja pilgu saime ka, aga no kama kaks, küpsiseid juurde palun!

Loengu lõppedes läksime ära ja saime teada, et tiigrit oli näidatud loengu alguses (olime hilinenud) ja edasi räägiti mingitest südamestimulaatoritest jms. Me olime lootnud ikka õiget tiigrit näha ja ise operatsioonisaalis kaasas olla, aga pilte näidati. Väga midagi aru ei saanud, tiiger oli linadega kinni kaetud ja operatsioon toimus endoskoobiga.

Seejärel suundusime turule. Markel oli meile lubanud, et turg pidavat väga äge olema, igast põnevat pahna täis. Ema Gruusia kolleeg meid mingile turule viis, aga kas see oli sama turg, seda ei oska öelda. Seal oli väga palju igast erinevaid ehteid ja nipsasjakesi, mis muidugi olid väga huvitavad. Ega me lõpuks ikkagi midagi ei ostnud, aga näppida on ka vahva.

Seejärel võtsime kaks taksot, ema kolleeg läks oma kliinikusse ja mina, ema ja Maari läksime kesklinna uudistama. Leidsime ennast sellelt suurelt Rustaveli tänavalt, mis oli väga käre ja kiire. Ilusaid maju oli ümberringi küll. Otsisime üles ka Taina ja Ilkka, Taina on ema soome kolleeg. Läksime peatänavalt ära, mäest üles, pisi-pisikestele tänavatele. Need olid palju põnevamad, seal oli selline vaikne elu, igapäeva värk. Kõndida oli muidugi raske niimoodi mäest üles. Taina ja Ilkka viisid meid tupikusse, mis nägi täiesti mahajäetud ja hooldamata välja. Väravast sisse, siseaeda, kus pidime trepist üles ronima. Trepp ise oli ka selline, et kukub kohe kokku, kuigi väga ilus sinine ja kaunistustega, viinamarjad kasvasid peakohal. Läksime koduuksest sisse ja meile avanes tõeliselt ilus korter – valge, puhas ja ruumikas. Vaade oli ka hunnitu. Sellises täiesti mitte midagi ütlevas kohas selline korter.

M: Peale ilusa korteri olid sealsamas pea kohalt otse suhu nopitud viinamarjad väga head. Täiesti päikse maitsega. Vajalik mainida lihtsalt viisi pärast, kuidas tänaval toituda. Päris autotee kõrvalt midagi ei manustanud aga nii -otse puult- oli muidu tore noppida küll.

Edasi läksime sööma. Jäime ka sinna oma tunnikese hiljaks. Siiski saime veel hatšapurit ja hinkaale, ning väga maitsev oli. Mina olin kuidagi rahutu, tuju oli paha ja kõik oli nõme. Lihtsalt selline päev. Tahtsin kiiresti koju minna. Siis aga tuli välja, et kõik lähevad funikulööriga sõitma. Tbilisi mäe tipust pidi avanema ilus vaade, eriti just pimedas. Ei viitsinud üldse minna, aga mindud sai. Ja hea oli ka, sest vaade oli tõesti jube ilus. Tõeline tähesära. Funikulöör ise oli muidugi järjekordne õudusunenägu mu jaoks, aga polnudki nii hull, sest oli pime ja ei näinud kui kõrgelt sõidad. Kõndisime mäe otsas ringi, ema oli toonud kaasa Eesti kommi (mida välismaalastele jagati) ja siis tulime alla tagasi. Läksime hotelli ja magama ära. Mis seal ikka jorutada.

KOLMEKÜMNE TEISE PÄEVA PILDID

Tblisi ooperimaja. Näeb veidi välja nagu üks suur mesilane.

Ehitusel olev maja Tblisis. Sellest tuleb päris hea before&after, kui pärast välja näeb nagu plakatil on näidatud.

Ülemised neli: Selliseid ägedaid mäetänavaid mööda traavisime Tblisis.

Taina ja Ilkka oma koduukse ees. Näeb välja nagu kohe hüppaks sealt kitsed või lehmad välja.

Kipakas trepp, mis viis korterini.

Eluohtlik, kuid ilusti kaunistatud.

Perenaine jätab hüvasti. Seestpoolt unustasin pilti teha, ilmselt jäi karp ilust lahti ja pildistamine mälusopis taha poole.

Veel vaadet öisele Tblisile.

Maari või Harry Styles?

Tondilosside saag jätkub: seekord on tegemist meie hotelliga.

33. päev

Järgmine hommik oli tšekk-out aeg küll kell 12, aga me passisime toas kuni kella kaheni. Siis tuli meile järgi seesama armas taksojuht Ashot, kes Maari lennujaamast hotelli tõi ja läksime ema kolleeg Elena kliinikut vaatama. Kliinik ise oli pisike ja hoopis teistsugune, kui varem olime näinud. Üks suur ruum oli vaheseinte või kardinate abil jaotatud neljaks ruumiks, kus toimusid siis kas ülevaatused, laboratoorsed tööd, operatsioonid või statsionaar. Seal saime olla kuskil 15 minutit, sest lennujaama sõitis umbes 45 minutit ja meie lennuk oli ka varsti välja lendamas.

Sõitsime Turkish Airlines’iga, mis on väga hea lennukompanii. Lootsime salaja, et lend kestaks kauem kui kaks tundi, sest lennukis oli tohutu suur valik filme, sarju, audioraamatuid, muusikat - mida iganes. Jõudsin ainult ühe filmi vaadata – Darjeeling Limited. Süüa sai ka ja täitsa hästi sai.

Jõudsime pimedas Atatürk lennujaama ja otsisime bussi, millega saaks Taksimi väljakule sõita. Lõpuks selle ka leidsime ja Taksimile jõudsime.

M: Sellest bussisõidust algas beebide ja väikeloomade maania, millest saate rohkem ilmselt millalgi hiljem lugeda. Nimelt pidime kõik eraldi istuma, sest buss oli pilgeni täis ja mina sattusin ühe noore (vene?) perega ühte vahesse. Üle vanemate tatsas vahetpidamata väike tüdruk, kellel olid kõige suuremad silmad, mida ma kunagi näinud olen. Ausalt, tema näost oli vähemalt 50% lihtsalt suured sinised silmad. Ühel hetkel märkas plika ka mind, sirutas oma pisikese näpukese üle vahekäigu ja teatas tähtsal häälel: „WOW.“ Tänks, titt. J Pärast seda pälvis tite tähelepanu karvane onu minu taga, kes talle ilmselt imelikke nägusid tegema hakkas, ja titest sai bussisõidu staar.

Sealt võtsime takso, et sõita Aasia poolele, kus elab ema kolleeg Gizem oma ema ja isaga. Taksojuht oli muidugi jumala saamatu, sest tema on ju taksojuht Euroopa poolel, mis te ometi mõtlete, et ta sõidab heameelega Aasiasse või. Häh! Aasia poolele jõudis ilusti, kuigi näppis terve tee oma telefoni ja vaatas jalgpalli mängu. Siis aga sai tal vist telefon tühjaks ja GPS kadus ka sellega plaksti. Poiss oli kuskil Aasias ja eksinud ja segaduses ja hirmul. Peatus seal nii lilleputka kui ka poe juures, ronis välja küsis teed. Lõpuks helistasime Gizemile ja tema isa seletas talle ära, kuidas sinna tulema peab. Jõudsime kohale, kutt väga rõõmus ei olnud kui talle raha maksime. Ilmselt kartis, et kuidas sealt Aasiast nüüd uuesti välja navigeerib.

M: Algul ei saanud arugi, et kohal oleme. Taksouks lihtsalt avanes järsku ja seal seisev türgi onu kutsus mind agaralt taksost välja astuma. Vaatasin kord teistele, kord taksojuhile, kord onule otsa ega saanud suurt midagi aru, mida ma tegema pean ja mis asjus. Kas sõidame edasi? Mida teised teevad? Kas onu on sõber või vaenlane? Kas tuleb ohtu hinnata ja vajadusel joosta?? Kui nurga tagant ilmus Gizem, selgines kõik ja sai valgus. Onu hinnati sõbralikuks. See oli minu esmakohtumine Gizemi armsa isaga.

Gizem koos ema ja isaga võtsid meid väga soojalt vastu ja olid üleüldse kõige armsamad inimesed maailmas. Pakkusid meile õhtusööki, mis oli traditsiooniliselt türgi ja väga maitsev. Rääkisime pikalt ja laialt kõigest, Gizem tõlkis emale ja isale. Üks hetk läks jutt selle peale, kuidas mina kolmeaastasena Türgis käisin ja kuna ma olin selline ilus blond ja sinisilmne lapsuke, sain igakord tasuta jäätist Türgi onudelt. Siim ja Karl vedasid mu alati kaasa, kui läksid jäätist ostma. Selle peale tõusis Gizemi isa Sermet püsti, avas külmkapi ja tõi lagedale jäätisetuutu. Olime kõik naerust pisarates. Ilmselt olen siiamaani sama armas ja nunnu, et tasuta jäätised ilmuvad lahkete türgi onude pihkude vahelt.

Õhtul ikkagi voodisse teki alla ja tudule.

KOLMEKÜMNE KOLMANDA PÄEVA PILDID

Armas taksojuht Ashot, kelle pojal on üllatavalt hea muusikamaitse.

Lapsel võtsid erinevad loomad silme eest jube kirjuks.

Tblisi lennujaam

Ja Maari selle sees.

Lennujaam on küll suhteliselt korraliku suurusega, aga tühi.

IN FLIGHT ENTERTAINMENT = jumala õnnistus meie rahvale.

Tšau-bakaa Gruusia!

Näeb välja kahtlane, aga ärge laske ennast oma silmadel petta. Oli maitsev ja tahan ka praegu.

Eksinud taksojuht poe ukseavas. Võib-olla ta polnud eksinud ja läks lihtsalt midagi isale poodi ära viima.

Gizemi kass Kar (türgi keeles Lumi).

Gizemi teine kass, kelle nimi oli keerulisem kui "Auto". Näeb veidi välja nagu Peeter.

Gizemi ema Ayshin'i käsitsi tikitud mööbel.

Õhtusöögilaud - Maari, Tiina, Gizem, Ayshin. Isa Sermet on pildilt puudu, kuid küll promineerib järgmistes postitustes.

Palju mälestusi (tegelt ma ei mäleta midagi, ma olin titt siis ju veel) tagasi toonud jäätisetuutu.

34. päev

Me Maariga magasime kaua, ärkasime kuskil kell 12. Muidugi lebotasime veel väga pikalt, sõime kuskil kaks tundi „hommikust“. Siis tulid meile järele Gizem, ema ja Nepal, Gizemi koer. Läksime Gizemi kliinikusse – PatiSev’i. Ema oli juba hommikust saadik seal kõva tööd teinud, nüüd läksime meie ka. Tööd me muidugi ei teinud, aga tuuri saime ja nägime igast asju. Ka Gizemi ema Aysin

töötab seal ja me läksime pärast kliiniku sulgemist kõi koos Kadıköy linnaossa, mis on täitsa Bosphourse ääres. Seal kõndisime ringi ja vaatasime elu. Istanbulis on need meeletult lahedad kitsad tänavad, mis on alati täis inimesi, toiduaineid, loomi, autosid võid muud pudi-padi, ja mida ma nii-nii väga armastan. Istanbul kuulub mu kolme lemmiklinna hulka: Tallinn, Rio de Janeiro ja Istanbul. Lõpuks istutasime ennast pisikesse restorani, selja taga lärmasid Fenerbache fännid ja sõime nii, et sai kolmeks päevaks küllalt. Igast erinevaid kalasid ja mereande ning salateid ja muid asju. Tõesti väga maitsev oli. Proovisime ka kohalikku puskarit, Rakit, mis lahjendatakse veega. Maitseb nagu Neo-Angin.

Pärast läksime Türgi kohvi jooma. Mina pole mingi kohvijooja, aga see oli tõesti matsev. Jooksin teine kordki. Gizemi ema aga ennustas meile samal ajal tulevikku. Mõned asjad olid täitsa täppi arvatud, osa selline kahtlane. Näiteks ütles ta mulle, et mu elus on praegu üks suur küsimärk ja see on haridusega seotud, mida edasi teha ja nii, mis on muidugi täiesti tõsi. See on võib-olla ka suhteliselt loogiline. Muidugi siis ta ütles veel midagi selle kohta, et ma kaalun mingit suurt ostu oma tulevikus ja see oli küll täitsa mööda. Aga huvitav igal juhul. Mulle niikuinii meeldivad sellised salapärased ennustamise asjad – natuke nagu võlukunst ja Harry Potter ja LOTR jne jne.

M: Kuna olen paadunud Bitva Ekstrasensovi fänn ja muusse sellisesse uskuja, siis võtsin ennustust suht tõsiselt. Kuigi teen vahet (kvaliteet!)telesarjal ja tegelikkusel, pean tõdema, et ta ütles minu kohta midagi, mida poleks saanud välja uurida mu Facebookist ega välja lugeda näoilmest. See oli deep stuff, kutid.

KOLMEKÜMNE NELJANDA PÄEVA PILDID

Meie kahetunnise einestamise tagajärjed.

Gizem on mu prügikasti ära varastanud ja oma kliinikusse toppinud.

Maari ja halvatud kass, kelle tagumised käpad ei tööta. Pole aga vaja kurvastada, sest kass elab väga toredat elu ja lohistab ennast esikäppade abil tegusalt kliinikus ringi. Väike vahva kangelane.

Gizemi koer Nepal jäädvustatud haigutamishetkel.

Koerte ja kasside tõrjuja "Get off my garden". Väga otsekohene.

Teine kiisu kliinikus, kellel sama mure, mis eelmisel, et tagumised käpad on halvatud. Siiski on ta õnnelik ja lamab kihvtides poosides, kusiganes ta saab. Tema kõrval hoiukoer, labrador Igor, kelle elueesmärgiks tundus olevat inimestele esikäpad õlgadele tõsta.

Kliiniku personal ja meie: vasakult Yigit, Ayshin, Gizem, Tiina, Silvia, Maari.

Õhtune Kadiköy sadam.

Ülemised neli: elu ja melu ei lõppe ka pimedatel tundidel.

Lärmakad jalpallihuvilised.

Türgi kangem - Raki.

Üks jalgpallihuligaanidest tegi pilti. Nüüd võite juba ise üritada meelde tuletada, kes kes on.

Sulatud halvaa, Üks parimaid asju, mida ma söönud olen.

Leidsime Maariga nohikute poe ja läksime nohikustama.

Terves elusuuruses Sauroni kostüüm. No oleks kott suurem või postiteenused odavamad.

Veel trini-träni. Leidsime ka HP võlukepid - kõikide erinevate tegelaste omad. Praegu mõtlen, et oleks ikka pidanud ostma. Grindelwaldi oma oli imeline.

Armas kohvipood, kus tuli teatavaks meie saatus.

Türgi kohvi ja lokum.

Maari enne ennustamist....

... ja Maari ennustamise ajal. Ayshin paistab murelik.

Mina olen ka murelik.

35. päev

Ema jäi eelmine õhtu täitsa haigeks. Kohe nii, et pidi ainult voodis pikutama. Mitte midagi väga hullu, aga minu ja Maariga linna peale ikkagi ei tulnud. Tõusime meeletult vara üles (ma kellaaega ei mäleta, aga seda surmaväsimust mäletan, seega tean, et oli vara). Võtsime kõigepealt takso, et sõita metroojaama, siis metrooga sõitsime sadamasse, kust läksime praami peale, et sõita Euroopa poolele ja sealt oleks pidanud võtma bussi, et jõuda Ortaköy’sse, aga otsustasime kõndida. Ortaköy’s kõndisime pisikese platsi peal ringi, kus oli väga ilus ja palav. Seejärel tuli sinna Maari ema sõber, kes elab Istanbulis ja andis Maarile hilinenud jaki.

Otsustasime siis ikkagi kõndida vanalinna, mis oli muidugi väga kaugel. Eksisime kaks korda ära, sest mägi tuli ette ja lõime lollile mäele käega. Suva see, lähme bussiga. Vähemalt tagasi Beşiktaş’e sadamasse, kuhu meie praam enne tuli. Sealt otsustasime kõndida. Kõndisime meeletu kaua, kuni jõudsime pargini. Olime väsinud ja ilm oli ilus, istutasime ennast parki maha ja tegime väikse pikniku. Olime eelnevalt ostnud baklavad ja mingeid muud Türgi olluseid ning juua ka. Sisuliselt kohe ründas meid kari koeri, alguses tuli üks, siis teine ja kolmas ja neljas, kes oli väga paks mops ning kellel läks aega meieni jõudmisega, sest istusime mäe otsas. Kui teised olid meid kiiresti ära nuusutanud ja uudistanud, ning uttu tõmmanud, istus vana paks mops ikka meie juures ja oli seltsiks. Ilmselt kogus jõudu, et mäest tagasi alla minna. Jäime kogemata pargis magama. Võib-olla veidi ohtlik sellises metropolis, aga kui juhtus, siis juhtus.

Värskelt puhanud kõndisime edasi Taksimi väljaku poole. Kui sinna jõudsime, leidsime, et väljak on peaaegu et tühi. Nimelt oli Türgis (ja vist terves islamimaailmas?) sel ajal Bayram, nende püha, mil kõik lähevad linnast välja puhkama. See tegi muidugi meie kogemuse kõvasti mõnusamaks, saime täitsa rahulikult jalutada. Sealt edasi kõndisime tunde pisikesi tänavaid mööda, mis on kõige põnevamad ja vahvamad. Lõpuks jõudsime juba täitsa trammiteeni ja mõtlesime, et võime ju natuke trammiga ka sõita, sest nö vanalinna me ikka välja polnud jõudnud veel. Sõitsime trammiga Sultanahmeti, sest tahtsime külastada Sinist mošeed ja Hagia Sophia katedraali. Olime mõlemad enne käinud, aga ammu, ja soovisime natuke mälestusi värskendada. Bairami ajal ka hea minna, tühi ju. Ei olnud tühi ühtigi, mõlema juures ulatusid järjekorrad väravatest välja. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et järjekorras võis olla kuskil sada pluss inimest. Ei olnud mõtet seal passida, sõitsime trammiga Kabataş’i ja läksime praamiga üle väina.

Kadıköy’s jõudnud, seadsime end sööma. Sõime muidugi kebabi, hea oli ja mõnus oli istuda inimeste keskel kitsal tänaval. Siis pidime haige ema jaoks apteegist soolaspreid ja Strepsilsi ostma. Kõik apteegid olid muidugi kinni. Jooksime pimedas Istanbulis ringi kuni lõpuks palusime suvalisest hotellist kenade hotellipoiste (Nurlan & co) käest abi. Saime abi, apteegi, ravimid ja mahla, ning läksime koju tagasi. Kokku kõndisime kuskil 7h. Kui inimene kõnnib tunnis keskmiselt 5 km, siis arvutage ise.

KOLMEKÜMNE VIIENDA PÄEVA PILDID

Kar istub ilusti laua taga ja ootab hommikusööki.

Kari halvem pool saab temast võitu ja juba ongi käpad laual ja vorst näpsatud.

Ortoköy tänavake.

Maari ja jäätised

Vasakul on minu smoothie ja paremal Maari oma. Tegelikult jäi toredal smoothie-onul veidi smoothiet üle, mis suurde topsi ei mahtunud ja ta andis meile pisikese topsi ka veel kaasa.