...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.

Ületame Garda järve

59. päev – 29. oktoober

Ärkame hommikul (kui aus olla, siis lõunal) ja isa on pahur. Ta oli vist juba meie magamise ajal pahur. Käis kuskil ära ka vahepeal. Oli vist nii, et me olime tema arvates liiga kaua maganud – ta oleks tahtnud kohe hommikul kuhugi minna, talle käis närvidele, et me olime tema aega raisanud. Kui ta tagasi tuli, siis me üritasime talle seletada, et meil on üle pika aja selline hommik, kus me ei pea asju pakkima ja kuhugi järgmisesse kohta tormama – tahtsime end lihtsalt välja puhata ja rahulikult võtta. Isa oli ikka pahur. Küsisime siis, et mida me täna teeme ja ta ei kõssanud sõnagi. Naised siis võtsid kätte ja otsustasid, et kuna pool päeva on niikuinii möödas, lähme uurime veidi seda Sirmionet ennast.

Sirmione on väga huvitav linn. See on Garda järve ääres, ning ta ulatub suuresti järve sisse poolsaare kujul. Poolsaare otsas on vanalinn ja vana-rooma varemed. Seda läksimegi uudistama. Vanalinna aga autoga ei saa, kui just pole tegu linnaelanikega või hotellikülastajatega. Me parkisime auto linna ette parklasse, kuid vaatasime pingsalt, kuidas kuri politseionu väga rangelt kõiki linna sisenevaid autosid kontrollis. Teine asi vanalinnaga on see, et poolsaare maismaapoolne ots on jube kitsas – sealt läheb tee vanalinna, kuhu mahub korraga peale ainult üks auto.

Suundume vanalinna, mis on väga ilus ja huvitav. Käime kindluses, kus siiberdab grupp koolilapsi. Erakordselt armsad tumedate lokkidega siiberdajad. Käime ringi ja kõnnime mööda poolsaart edasi tippu. Seal leiame eest sissepääsu vana-rooma varemete platsile. Lugesin eelnevalt, et need on mingid eriti tähtsad varemed, aga meil ei õnnestunud neid näha, sest kellelgi polnud sularaha ja kuskil läheduses ei olnud ka automaati. Sellest oli küll kahju.
M: Kuid julgete ränduritena ei anna me kergelt alla, ning leiame saare tippu teise tee, sest mind ja Tiinat tabab hasart vaadata üüratule järvele poolsaare kaugemaist kohast. Leiame tee rannale, mis kulgeb täpselt mööda kaljut, mille peal asuvad vanad varemed. Päevi näinud silt küll keelab kindlast kohast varisemisohu tõttu edasi minna, aga yolo, nägime ikka tipu ära - oli turnimist väärt.

Kõnnime tagasi vanalinna poole, jõuame armsa ranna juurde. Seal kaotame pahura isa, sest pahurus sai ilmselt võitu ja ta otsustas ilma meieta kuhugi edasi minna. Passime rannas ja vaatame asju, lõpuks kõnnime vanalinna tagasi ja näeme, et pahur isa istub kohvikus ja joob õlut. Meie Maariga lähme ostame väga-VÄGA head itaalia jäätist ja jätame kolmekesi pahura isa sinnapaika. Lähme vaatame ka teisele poole ning istume veidike vee ääres.

Sai küllalt istutud, lähme võtame pahura isa kaasa ja autosse tagasi. Kogu õhkkond on selline veidi pingeline, ning ei oska keegi pakkuda, et mis edasi. Lõpuks otsustas keegi (mina või ema või Maari ilmselt, sest pahur isa ei tahtnud meiega rääkida), et sõidame siis natuke mööda rannikut edasi järgmisse linna. Desenzano del Garda on ka ilus linn, kuid pimedas pole temast palju näha. Kõnnime natuke ringi, uurime kohalikku kaupa ja külmetame. Ei suuda ära otsustada, kas minna koju sööma või süüa kohapeal kuskil, ja kui siin, siis kus? Kohtume veel mingite prantsuse inimestega (ema tahtis nende koera kohta midagi küsida), kes inglise keelt ei oska. Prantsusekeelne Maari on ka kuskil kaugel sel hetkel. Mul viskab lõpuks üle, et isa on pahur, keegi midagi ei tea ja ei taha ja ütlen siis vihaselt, et lähme koju ära ja ongi kõik.

VIIEKÜMNE ÜHEKSANDA PÄEVA PILDID

Meie korter on rõdu all oleva ukse taga.

Hoonete kompleksis oli ka bassein, mis on väga külm.

Ülemised kaks: meie väike autoke.

Ülemised kaks: ägedad puud

Leidsin salli, mida piinatud kirjanikud alati kannavad. Pidin tegema piinatud nägu, aga ei tulnud välja millegipärast. Oleks pidanud torisevale isale kaela panema ja temast pilti tegema.

EESTI WOHOOO

Sirmione kindlus

Kindluse ees olev vallikraav. See auk toletab mulle meelde seda stseeni filmis "Raudne mask", kus musketärid peaaegu ära pääsevad, aga ukseava ette tuleb raudvärav.

Ülemised viis: Sirmione kindlus

Ülemised kaks: nii hea fotograaf, et panen nii inimesed kui ka linnud poseerima. Boom!

Ülemised kolm: Sirmione vanalinn kindluse torni otsast.

Väga tähtis kivipilt. Miks selline sai tehtud, on müsteerium.

Mõtlik Maari-san.

Ülemised kaks: veel Sirmione vanalinna.

Selle pildi pealt on hästi näha, kuidas Sirmione asub poolsaare peal. Kaugemast otsast on maismaad ka näha.

Seda tahaks ise ka kunagi teha, mis iganes see ka ei oleks.

PARDUD JA LUIGUD!

Prantsuse buldog ja vanakooli botas

Otsime isale salli

Ja mütsi.

Kui kaalu näed, siis kaalu. Minu elu motto (ei).

Ülemised neli: väike kirikuke poolsaare tipus.

Kõrge ja peene müüriga ümbritsetud maja. Kuulsused? Võib-olla....

Puu, miks nii veider?

Nendest torudest tuli mingit mulksuvat vett välja. Ilmselt see termaalvesi oligi. Soe oli küll, kui katsusime.

Lemmikpilt: "Luik jäi vette kinni"

Ülemised kaks: tohutult hea jäätisepoiss.

Ema hoiab Eesti lipust kinni. Ma ei saanud aru, et ma pean teda KOOS lipuga pildistama. Seega on ainult ema ja post.

Väike Sirmione kabel, mille väljas asus selline silt:

"the Lord Jesus is present" - hirmus mõte (pildi tegi Maari Hinsberg)

Ilusad vanakooli kommikarbid. Maitse oli kehvem kui karp ise.

See oli tegelikult väga ilus aiake purskkaevuga, aga pilt ise on kesine.

Need ei ole päris koerad, aga mängukoerad korvidega. Miks küll? Et feikida koeraomamist?

60. päev – 30. oktoober

Järgmine hommik tõusime varem ja tuju oli ka kõigil kohe hea. Otsustasime sõita teisele poole mööda järvekallast (eelmine õhtu sõitsime läände, nüüd siis kirdesse). Külastasime linna nimega Peschiera del Garda, mis on väga huvitavalt jõesuudmesse rajatud linn. Täitsa suudme lõpus on linn kolme eraldi saare peal ja me tahtsime seda näha. Kahjuks oli sellest kohale jõudes raske aru saada, sest teed liikusid kuidagi väga sujuvalt ühe saare pealt teisele ja kolmandale ja väga hästi lõpuks ei saanudki aru, kuidas siis seal ikkagi kolm saart on. Siiski ronisime autost välja ja kõndisime natuke ringi.

Järgmisena suundusime linnakesse nimega Torri del Benaco. Sealt läks meil praam üle järve teisele poole linnakesse nimega Gardone Riviera. Selleni oli veel veidike aega ja me jätsime auto praami ootama, ning ise läksime kõndima. Nägime vahvat vana kindlust või lossi ja ilusat vanalinna. Kahjuks oli vähe aega.

Praamisõit oli lühike ja rahulik, ilm oli väga ilus ja päikesepaisteline. Minul oli eriti asja Gardone Rivierasse, sest olin kuskilt internetist lugenud mingi hullu mehe majamuuseumist, mis seal asus.

Leidsime majamuuseumi üles – nimelt Gabriele D’Annunzio majamuuseumi. Mees ise on tõeline ekstsentrik, Esimese maailmasõja veteran ja kangelane, kirjanik, poeet, ajakirjanik, näitekirjanik ja prints ka sinna juurde (saadud tiitel, aga siiski). Sissepääs polnud just kõige odavam, aga minul oli tungiv soov sinna muuseumisse minna ja teised tulgu kaasa, mis nad vinguvad? Tuleb tunnistada, et minul küll tagantjärele kahju ei ole. Valdused ise olid juba tõeliselt muljetavaldavad – D’Annunzio oli endale ehitanud amfiteatri, mausoleumi, toonud tõelise Esimese maailmasõja sõjalaeva oma aeda ning ehitanud alla mereäärde mingisuguse torni. Muidugi oli tal seal ka oma maja, mis oli väga huvitav. Saime ka seest näha ja see oli veel eriti veider. D’Annunziol oli fotofoobia (valgusekartlikkus) ja (esimeses) majas olevad toad olid kõik pisikesed, asju täis, tumedates värvides ja kardinatega kaetud. Ta oli ehitanud ka teise majapoole, mis oli suurem, sest tal jäi ruumi väheks ja seal oli natuke rohkem valgust. Kahjuks ei elanud ta seal kordagi ise, sest suri enne selle valmimist. Ma tegin salaja pilte ka, saate allpool näha. Tõesti soovitan südamest minna, eriti kui meeldivad sise- ja väliarhitektuur ja veidrad inimesed.

Käisime niipalju muuseumist läbi, kui jõudsime, sest muuseum pandi kiiresti kinni. Seejärel jälle hops autosse ja järgmisesse kohta. Mina jäin magama ja ärkasin pimedas kuskil suure maja ees tühermaal. Sain teada, et lähme veiniistandusse. Väga põnev. Läksime sisse, nõudsime tuuri ja selle ka saime. Veiniistandus oli väga muljetavaldav juba sellepärast, et põhimaja, kus käis fermenteerimine ja hoiustamine, oli kunagi munkade omanduses, kes seal ka veini tegid. Nüüd oli see korda tehtud ja tõesti väga ilusti. Isegi keldrid, kus hoiti ainult veinivaate, olid ilusad, kuigi poleks pidanud.

Saime ka veini maitsta. Kõik maitsesid väga head, meile Maariga meeldisid eriti punased. Tegime tähtsaid nägusid ja ütlesime sõnasid nagu „aroom“, „puuviljamaiguline“, „suitsuse mekiga“ jne. Ise muidugi väga aru ei saanud millest rääkisime, aga tark mulje võis ju jääda? Igaljuhul olime veinidest nii vaimustuses, et ostsime koju kaks pudelit, mis isa pidi oma hiigelkohvris tagasi viima.

Sõitsime koju tagasi ja tegime jälle ise süüa. Olime väsinud, kuid õnnelikud.

KUUEKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Oleme jätkuvalt Itaalias, mitte Venemaal.

Ülemised kaks: leidsime täitsa kogemata Peschierast vanad Rooma varemed.

"Seebiküla idee"

Armani lemmiklooma pood.

Torri del Benaco kindlus, mille on vallutanud viljapuud. Peamiselt mandariinid, mis olid kas liiga kõrgel puu otsas või maas ja mädanenud.

Torri del Benaco

Selle hotelli külastajate hulka kuuluvad Vivien Leigh, sir Lawrence Olivier, Nobeli kirjanduspreemia võitja André Gide, briti poeet Stephen Spender ja lauljad Beniamino Gigli ja Maria Callas. Vähemalt nii ütles tahvel maja küljes.

Leidsime Maariga ägeda kunstihoovi, mida oleks tahtnud isale näidata, aga ta oli kuskil kadunud ja meil polnud aega teda otsida.

See pilt juhtus täiesti kogemata. Olime praami peal, meie Maariga üleval tekil ja isa seisis nagu sõdalane all autode juures, lipp ühes käes, nägu unistavalt vallutamata maade poole suunatud (pildi tegi Maari Hinsberg).

D'Annunzio majamuuseumi sissepääs

Ma ei näe nende kolme näos samasugust huvi ja rõõmu muuseumisse minna, nagu minul oli.

Ülemised neli: D'Annunzio majamuuseum väljast...

Ülemised kaks: ...ja seest. Siinkohal siis kabinet ja magamistuba. Näete, et toad on pimedad ja asju täis? Pilti ei tohtinud küll teha, aga mõeldes teile, võtsin julguse kokku ja tegin ikka.

D'Annunzio enda ehitatud mausoleum. Ta on seal sees ka.

Aias asetsev elusuuruses sõjalaev.

D'Annunzio amfiteater ja hobune.

Lahkusime majamuuseumis nende väravate kaudu...

...ja meid tervitas ilus kirik.

Tünnid, kus tehakse veini.

Onu seletab meile, kuidas veini tehakse. Tegemist on perefirmaga ja ta on üks vendadest.

Veinivaadid

No vaadake kui ilus kelder lihtsalt mingite vaatitde jaoks!

Ülemised neli: udused veinidegusteerimise pildid. Tänage nende eest Tiinat.

Maari ja ema ostsid mingeid veidraid suhkurjunne. Mis asjad need olid Maar?! M: Tähendab, nii me arvasime, et on suhkrujunnid, tegelikult olid mandariinid ja apelsinid ja kiivid ja pirn ja mingi kurk(?) sinepisiirupis. Hästi kanged.

61. päev – 31. oktoober

See päev oli Verona päev! Jõudsime kohale ning parkisime auto. Läksime kõndima ja kõndisime väga-väga palju. Veronas on üks väga hea asi – kõikide peamiste turistisihtpunktide poole näitavad sildid. Veronas on ka üks väga halb asi – sildid näitavad sulle teed küll, aga sildid näitavad erinevatesse suundadesse ja sa ei saa ikkagi aru, kuhu sa minema peaksid. Igaljuhul käisime suures amfiteatris, kus millegipärast kõik inimesed kõvahäälega mingeid asju karjusid. Peamiselt venelased karjusid. See amfiteater on kusjuures vanem kui Rooma Kolosseum (mingi paarikümne aastaga). Tegime ringi ära, näitlesime stseeni filmist „Gladiaator“, kus Commodus otsustab oma pöidlaga, kas Russell Crowe jääb ellu ning tegime palju pilte.
M: Terve aeg areenil ringi kõndides oli mul kuri kahtlus, et see on sama koht, kus One Direction Veronas oma kontserdi andis. Nüüd tuli kodus meelde järele vaadata ja nii ongi!!!! Lahe.

Järgmisena tahtsime üles leida „ühe Euroopa ilusaimatest väljakutest“, millel oli meie saabumise hetkel turg. Oli ilus küll, aga pahviks küll ei löönud. Võib-olla just selle turu tõttu, mis varjas väljaku suurust. Turult ostsime puuvilja ja kondasime edasi. Seejärel leidsime ennast väga mugavalt Julia rõdu juurest. Nimelt kes ei tea, siis William Shakespeare’i näidendi „Romeo ja Julia“ tegevuspaik on Verona ja linnas on olemas ka Julia rõdu, kus noorukid üksteisele armastust avaldavad – Julia siis rõdult ja Romeo alt hoovist. Käisime seda vaatamas, seal on väga vahva sein, kuhu inimesed saavad Juliale sõnumeid jätta või lihtsalt oma armastatule midagi kirjutada või armastust kinnitada. Kahjuks on seal ka suur suveniiripood, mis on igast temaatilist träni täis ja teeb koha kõvasti vähem ehtsaks. Julia majja sai sisse ka minna, aga rahvast oli liiga palju ja meil polnud tahtmist.

Istutasime ennast hoopis amfiteatri kõrvale restorani, sest nägime selle laudadel mingit huvitavat kokteili. Tundus maitsev ja me tahtsime ka. Ostsime veel mingeid mereelukaid juurde, noh nii näksimiseks, ja istusime seal päikese käes. Jube mõnus: inimesed kõnnivad mööda, päike paistab, lürpad rahulikult oma kokteili.

Kui sai kõriauguni jalutatud, läksime koju Sirmionesse tagasi. Meil aga polnud plaaniski veel päeva õhtusse saata, vaid tahtsime Sirmione kuulsasse spaasse minna. Pärast pikka kaalumist otsustasime, et lähme ja saagu olla! Võtsime auto ja sõitsime nii kaugele kui saime, ehk siis vanalinna piirimaile, sest autoga edasi ju ei lubatud. Pargime auto ja otsime automaati, et parkimise eest maksta. Otsime ja otsime, lõpuks leiame teisest parkla otsast mingisuguse sinise juraka. Nii, kuidas siin siis see parkimine käib? Õnneks on inglise keeles, valime sealt vist poolteist tundi parkimist ja hakkame kaardiga maksma. Ütleb, et teeb midagi ja palun oodake, lõpuks võime pin-koodi sisse panna, aga peale selle sisestamist ütleb, et ei toiminud. Mitte et pin-kood oleks vale, aga lihtsalt ei saanud tehingut lõpetada. Proovime uuesti ja uuesti, aga ikka sama jama. Lähme ka üle tee teise automaadi juurde, aga see on samasugune nõme masin ja ei taha meid aidata. Maari juba kardab, et tal on kogu aeg sealt see summa maha läinud. Siis saadame ema või Maari ma läksin ja, enam ei mäleta, pangaautomaadi juurde ja ise passime auto juures, et jumala eest trahvi ei saaks. Lõpuks tuleb ka emb-kumb ja saame kuidagi sularahaga makstud. Miks ei ole see Eesti, et saad telefoniga parkida, ei pea isegi mõtlema, mis tsoonis sa oled, vaid telefon otsib sulle ise tsooni üles, kus auto asub? Oeh, oleme ikka tänulikud Eesti eest.

Jõuame spaa juurde, kõik on väga peen, majani viib allee ja maja on ilusa mõisa tüüpi. Lähme sisse ja võtame tunni eest vees mulistamist. Olime ju 1,5h auto parkima pannud ja mõtlesime, et rohkem ei viitsi liguneda kah. Neil oli väga huvitav riidehoiu süsteem, kus sa võtad kõik asjad seljast ära ja paned suurde kotti, siis lähed kapi juurde, vajutad seal nuppe, teed sahker-mahker oma käepaelaga ning uks avaneb. Paned oma asjad nagisse, saad mingi numbri ja ongi kõik. Järgmine inimene läheb sama ukse juurde, masin liigutab nagisid, leiab tühja ja nii edasi ja nii edasi. Ei mingeid eraldi kappe, kõikide inimeste asjad ühe suure kapi sees. Spa ise on ilus, aga väike. Termaalvesi haiseb, mis kole, aga on täitsa mõnus soe. Samuti saab spas ka õues mulistada, mis on väga vahva, sest õhk on suhteliselt soe ja tõusev aur teeb olukorra eriti maagiliseks. Ujume ja käime ka erinevates saunades (kuigi nende idee kangest saunast on 60 kraadine, sest kõrgemat kuumust me küll kuskilt ei saanud).

Hakkame spast välja tulema, selleks peame käepaelaga läbima selle torusid keerutava jubina. Lähen masina juurde, panen käepaela tähistatud kohale, aga ilmub punane tuli ja keelav heli. Tuleb kohale tädike leti tagant, kes ütleb, et meil on tunnist aeg üle läinud ja peame uue tunni eest 10€ maksma. Mina siis võtan käsile iga turisti abinipi – hoian pikalt vaikust, teen suuri silmi ja küsin lõpuks: „Vabandust?“. Tädike arvab, et mina pole temast aru saanud, sest olen loll turist ja hakkab midagi oma kolleegiga kädistama. See siis ütleb lõpuks: „Okei, seekord saate niisama minna, aga kui järgmine kord tulete, siis pange tähele, et teil ajast üle ei läheks!“. Meie noogutame ja ütleme muidugi-muidugi ja lähme lipsti piirangutest läbi. Hahaa! Nagu me tuleks siia kunagi tagasi, te luuserid. Läksime ajast ainult mingi kolm minutit üle ka, nii et pole mõtet pedanti mängida.

KUUEKÜMNE ESIMESE PÄEVA PILDID

Verona kassinäitus. Ema keeras jälle magneti sisse.

Ülemised kaks: Verona amfiteater väljastpoolt.

Kui tahtsid nende onudega pilti teha, pidid maksma. Me ei maksnud. Ups.

Ülemised kolm: Verona amfiteatrit kasutatakse tänapäeval kontserdikohana. Sellepärast on ka WC-d sellised. Eestit me ei leidnud, aga Soome peaks seal kuskil olema. (M: Viimane leid oli mõeldud Liis Hinsbergile :D Kehtib ka täna)

Ülemised kaks: Amfiteatri vahekäigud

Üritasin emast pilti teha

Ema üritas samalajal minust pilti teha.

Tahtsin Maarist üksi rõdu peal pilti teha, aga mingitel inimestel oli meeletu vajadus endast iga nurga alt selfie'sid teha.

Lõpuks sain Maari üksinda. Maari on Commodus filmist "Gladiator" ning ta on just mõistnud hukka Russell Crowe.

Ülemised kolm: ema tegi pilti, kuidas meie teeme pilti.

Karjume kujuteldavate gladiaatorite peale.

Piazza delle Erbe

Turg

Tuvipesula

Tarantino ehitustoode

Ülemised kaks: Julia rõdu juures olevatele seintele kirjutatud armastuskirjad ja head soovid.

Ülemised kaks: Julia rõdu

Ülemised kaks: millegipärast oli kõikidel turistidel vaja tema rinda näppida ja siis sellest pilti teha. Vist mingisugune turistilõks, mis peaks sulle head õnne tooma. Veits veider.

Hea jook, millepärast restorani istusime ja mille nime kahjuks ei mäleta.

Ülemised kaks: Gladiaator Vallo "Päikesekaitse" Esimene alistub päikesele.

Läksime "kogemata" raha maksmata muuseumisse, kuni turvatöötajad meid nägid ja me lahkusime.

Ülemised kaks: Gurmee jäätis. mina ütleks, et see oli isegi veel parem, kui Sirmione oma. Hästi mahedalt maitsev. M: Ainult jäätist söömegi.

I feel food too!

Oli halloween ja lapsed valisid parima koha, kust kommi lunida. Unustage eramajad, miks mitte kohe kommipoodi sisse astuda? Nad ei saa öelda ka, et neil ei ole kommi ja anda selle asemel mingeid väkkasid puuvilju.

Udune pild Sirmione spaast

62. päev – 1. november

On laupäev ja meil on aeg pakkida asjad ning liikuda Milaano poole, sest isal läheb järgmise päeva hommikul sealt lend tagasi Tallinnasse. Kõigepealt oli aga suur soov minna hiiglaslikku outlet-kaubamajja, kus tähtsad ja nimekad disainerid müüvad oma toodangut kuni 70% odavamalt. Minul oli suur soov vähemalt. Juhuu, saame disainerrõivaid odavalt! Sõidame sinna väga pikalt, sest see on Milaanost veel natuke lõuna poole. Kohale jõudes oleme aru saanud, et me pole esimesed inimesed, kel selline mõte on tulnud. Esiteks on laupäev ja inimestel pole ju teadupärast midagi paremat oma vaba ajaga teha, kui šopata. Selletõttu osutub ka parkimiskoha leidmine keeruliseks, aga saame hakkama.

Astume suurde kompleksi sisse, mis on rohkem nagu küla, sest katus puudub ja „tänavaid“ ääristavad väikesed butiigid. Lähme lahku – ema ja isa ning mina ja Maari. Ei julge alguses ühtegi poodi sisse minna, sest kõik tundub peen ja meie jaoks kättesaamatu, aga lõpuks lähme esimesena Dolce ja Gabbanasse. Pood on sama ilus, kui iga teine butiik suurlinnas – kõik on kenasti riiulitel ja sisekujundus on ka kaunis, ei mingeid säästukaste või midagi sellist. Vaatame asju ning nende hinnasilte – oppa! Täitsa korralik hind ikka. Kas siin väikeses külas ei pidanud kõik olema mitte allahinnatud? Pidi ja on ka, aga me pole mõelnud selle peale, et kui 7000€ mantel on 50% alla hinnatud, on see ikkagi 3500€, mis pole just väike summa. Lähme sealt poest välja.

Käime veel ilusates butiikides, aga ainult vaatamise pärast. Leidsime aga ühe vahva poe, kus müüdi igast erinevaid asju, põhiliselt vintage riideid. Hinnad olid ka täitsa arvestatavad. Maari leidis sealt endale sillerdava crop-topi, mina kaalusin pikka aega, kas osta veider keep-jakk või mitte. Lõpuks ei ostnud ja ausalt öeldes, hetkel ei kahetse ka. Kogu šopingupäeva lõpuks ostsingi endale ainult L’Occitane’i poest šampooni ja balsamit ja Lindt’i vabrikupoest kotitäie kommi. Nii palju siis planeeritud kõvast ostlemisest. Aga ei, oodake! Isa, härra Vallo, kes oli terve tee sinna, terve parkimiskammajaa ajal ja outlet-kaubamajas oleku ajal vingunud, et miks me peame siin olema ja teinud torssis nägu, ostis endale kõik käed kotte täis. Ainukesena. Naised olid väga konservatiivsed oma šokolaadi, hügieenitoodete ja ühe sillerdava crop-topiga. Härra Olen-ostlemisest-üle sai endale kaks paari pükse, ühe jope, ühe mantli ning ühe kampsuni. Muidugi, eks me kiitsime ka kõvasti takka, ja kui aus olla, siis meeste riided on sama kvaliteetsed, kui naiste omad, kuid KÕVASTI odavamad. Ilmselt sellepärast, et margid pole nii teadatuntud.

Jätkub saaga „Silviat peetakse ekslikult kellekski teiseks“ – käisime vennale Nike’i poes tosse otsimas ja mingi itaalia pereisa arvas, et ma töötan seal ja hakkas midagi oma keeles küsima. Mina pidin muidugi jälle vabandama, et ei tööta siin ja sinu keelt ka ei oska. Miks see minuga juhtub, ei tea? Olen lihtsalt nii abivalmi näoga (haha, I wish).

Olles isa laadingu kõik autosse pannud (pidage meeles, et meil oli väga väike auto, mina ja Maari olime tagapingil kokku pressitud), sõitsime Milaanosse.

Milaanosse jõuame õhtul ja lähme hotelli. Hotell on täitsa tore, aga Milaano kesklinnast kaugel. See oli teadlik valik, sest tahtsime hotelli, mis oleks lennujaama lähedal. Jätame asjad ja auto sinna ning lähme metrooga kesklinna. Metroos on taaskord nõme piletiautomaat, mis ei taha koostööd teha, aga saame oma piletid ja jõuamegi sihtpunkti. Vaatame kuulsat Milaano katedraali ja jalutame linnas ringi. Joome mingis huvitavas restoranis kokteile ja ei suuda otsustada, kas süüa sealsamas, või kuskil mujal. Otsin internetist häid naabruskondi, kus süüa. Otsustame ikkagi minna mujale ja kõnnime pikalt. Lõpuks leiame mingisuguse koha. Oleksime sellest peaaegu et mööda kõndinud, aga Maari kiivas silm nägi ja tõi meid tagasi. Milline hea otsus oli seal süüa! Koht oli rahvast puupüsti täis (laupäeva õhtu ikkagi), saime pisikese laua restorani taganurgas, kust oli kõike näha, igalpool oli tohutu kädistamine ja naer. Meie kõrval oli suur grupp inimesi ja kaks iiri setterit pistsid oma päid laua alt välja ja siiberdasid söögi vahel ringi. Tõelise meluga koht. Sõime hästi ja jõime head veini, rääkisime juttu ja nautisime atmosfääri. Suurepärane kohalik koht, pikaks ajaks jääb meelde.

Läksime hotelli tagasi (tulime kogemata kolm peatust enne enda oma metroost maha ja kõndisime mingi 30-40 minutit tagasi hotelli) ja ütlesime isale head aega, sest lennuk läks väga vara hommikul. Väga vahva oli üks väike nädalake isaga veeta, eks kodust oli juba mitu kuud ära oldud ja igatsus oli ka ligi tükkinud.

KUUEKÜMNE TEISE PÄEVA PILDID