45-47. päev - Αθήνα

45. päev – 15. oktoober

Jõuame Ateenasse jube vara, umbes kuue paiku. Ärkame sisuliselt samal ajal, meid tullakse kabiinist välja koputama. Ma võin ausalt öelda, et me oleme halvad reisijad. Või „laisad“ on võib-olla parem sõna. „Ükskõikne“ on ka sõna mis sobib, või „plaanita“. Meil oli teada, et läheb laev Ateenasse ja jõuab hommikul, aga kuidas saab sadamast hotelli või mis hotelli nimi üldse on, oli meil teadmata. 

Jõuame Piraeusi sadamasse ja väga mugavalt on kohe vastas mingi buss. Kuhu buss läheb, ei tea, aga kuna tundub, et läheb sadamast  välja ja me ei viitsi rohkem mõelda, astume selle peale.

Saame siis sadama territooriumilt minema ja lähme istume kohvikusse maha. Esiteks on kõhud tühjad ja teiseks on ikkagi vaja välja mõelda kuhu peame minema ja kuidas. Kohviku teenindajad on väga entusiastlikud, aga inglise keelt ainult aimavad ja suhteliselt ebakompetentsed. Naljakas oli see, et meil oli palju tellimusi, aga nad kuulasid ühe sõna ära (nt. kohvi) ja asusid seda kohe tooma/valmistama, siis trükkisid juba tšeki välja ja ütlesid 2€. Me maigutasime suud ja üritasime neile selgeks teha, et tahaks veel kahte teed ja apelsinimahla ja seda, seda, seda pirukat. Aga nemad kohe tuhisesid järgmise asja juurde ja ainult trükkisid tšekke. Lõpuks saime ikka kõik kätte, sest järjekindlus viib sihile.

Saime teada, et sadama juures läheb väga mugavalt metroo ja sellega saame täitsa oma hotelli lähedusse. Edasi läks kõik sujuvalt ja jõudsimegi Akropoli jalamil asuvasse hotelli. Tuli välja, et läbi Euroopa loomaarstide tutvusringkonna oli ema reserveerinud meile viie tärni hotelli mingi väikese hinna eest. Prantsatame sinna, kell on alles kuskil üheksa või isegi vähem ja passime veits. Terve päev on ju alles ees.

Lõpuks võtame vastu otsuse, et lähme kohe esimese asjana vara Akropoli, sest siis pole päikest ja turiste nii palju. Jõuame sinna ikkagi kuskil kella 11 paiku, sest – nagu enne mainitud – oleme laisad ja plaanita, kuigi Akropol on meist paarisaja meetri kaugusel.

Järjekord on õnneks väike, mina jään sinna seisma ja ema ning Maari lähevad raha tooma. Jõuavad täitsa täpselt tagasi selleks kui mina jõuan kassaluugini. Mina ja ema maksame 12€, õpilane Maari saab tasuta. Päev on jube palav, mõnusasti kuskil 25 kraadi juures, aga tuleb tippu ronida ja kultuuri sisse imeda. Akropolist endast pole väga palju rääkida, ma pigem räägin siis, kui me sinna muuseumini jõuame. Sest tegelikult on eraldi see arheoloogiline paik, Akropol, ja eraldi muuseum, mis haldab Akropoli jalamilt leitud kujusid ja reljeefe, sest Akropol on saanud pihta pommiga ja sealt on ka palju varastatud. Osa Akropoli kujudest on näiteks Briti muuseumis Londonis.

M: Akropolist nii palju, et olen alati kuskil ajusopis unistanud sinna minna. Kui tähtis päev ruttu kätte jõuab, ei ole eriti valmistumisaega ja kõik kunagi õpitu ei tule hoobilt meelde. Saad nagu aru küll, et noodsamad kivid, mida õppinud ja uurinud ja ahastanud oled kaugel-kaugel Eestimaal, aga et nad on sinu ees nüüd ja praegu – võtab aega pähe mahutada. Protsessi aeglustasid kindlasti ka tohutud turistidehordid, keda oli mäel rohkem kui tähtsaid vanu kive. Aga mis teha. Ahhetatud sai siiski.

Igastahes, me seal siis kõnnime ja vaatame ja imestame, sest tegelikult on ikka äge koht küll. Kunstiajaloolane Maari mu kõrval muidugi ahhetab iga kivi peale, aga ma olen väga mõistev ja kuulan ta kivi-ahhetusi. Mulle endale meeldis see muuseum palju rohkem kui maja ise, aga sellest hiljem.

 Kuna ilm on ilus ja meie hotellis on bassein (aaa wohoooo!), siis kiirustame tagasi ja peesitame basseini ääres. Millegipärast ei tohi me basseinis ujuda kella kahest poole viieni (mingi veider Kreeka siesta reegel), aga meid see ei huvita, me tahame pruuniks saada. Tuleb välja, et päikest on seal kindlal hulgal, sest bassein on tehtud hoovi majade vahele (mitte üles katusele, kus on lage), ning me peame pidevalt liikuma ühelt lamamistoolilt teisele, et maja taha peituvat päikest püüda.

Kella viiest me lähme Plakasse, (M: Aitäh soovituste eest, Moos!! J) mis on Akropoli jalamil asuv väike armas naabruskond – palju poode, restorane, kohvikuid jne. Kõnnime, kõhud tühjad ja otsustame, et sööme natuke midagi. Näksime või nii, sest õhtul on meil kokku lepitud sööming ema kolleegidega. Lähme restorani „Estia“, sest nimi on lahe ja on häid hinnanguid ka saanud ja sööme hästi ja kahjuks palju. Oleme taaskord unustanud Kreeka toiduportsude suuruse ja kõhud saavad täitsa täis.

Edasi kõnnime peamise moetänava juurde, sest emal kingad hõõruvad ja on vaja uusi osta. Mina olen millegipärast arvestanud, et Ateenas on soe ka ilma päikeseta ja külmetan oma käsivarred siniseks – ma vajan ju ka midagi uut ja ilusat nüüd selga. Ema kingad sai, aga mina – kapriisne, nagu ma olen – ei leidnud sobivat sooja eset ja külmetasin kuni koduni.

Õhtul ootasid meid hotelli katusel restoranis ema kaks kolleegi. Meil on kõhud täiesti täis, et te mäletaks. Mõtleme siis, et noh, loodetavasti on üks pearoog ja võib-olla mingi magustoit…. saame hakkama. Esimese asjana tuuakse meile pasta. Eestlased mõtlevad oma kultuuri peale ja leiavad, et pasta on ju pearoog, jumal tänatud. Aga ei. Peale mehist pastat tuuakse meile salat. Suur salat, selline Vapiano mõõtu. Sööme ka selle. Seejärel tuuakse ette praad – kana, köögiviljad jne. Üritame ka seda süüa. Minul hakkab nii paha, et pean ennast tualetti vabandama. Tulen tagasi ja ees ootab juustukook ja puuviljad. Ei suuda süüa, võtan umbes ühe ampsu ja keeldun viisakalt. Sama teevad ka teised eestlased. Vot selle kohta võis tõesti öelda toidu-orgia. Olukord oli umbes sarnane nagu Vana-Roomas, kus sööd, sööd, sööd, siis oksendad, oksendad, oksendad ja siis jälle vohmid edasi.

Raske on ennast voodisse vedada, raske on sealt tõusta ja raske on ka öö, sest toit teeb une segaseks.

NELJAKÜMNE VIIENDA PÄEVA PILDID

Väga organiseeritud ja korralik metroosüsteem. Grecque, doutze points!

Meie hotellituba, mis ei näe väga viis tärni välja, aga pole väga lugu. Me oleme lihtsalt õnnelikud, et puhas oli.

Mulle väga meeldis see modernne maja kohe Akropoli vastas. Väga huvitav kontrast.

Segway turism - lihtsalt sõidad mingi onu järel rivis. Maarit ajas see kohe eriti närvi. 

Täitsa kõrgel on see Akropol. 

Ülemised neli: Akropoli kivid ja muud sellised.

Tohutu inimeste summ, mis õnneks liikus täitsa kiiresti.

Parthenon ja rahvas

Tegime onuga üksteisest võidu pilte.

Parthenon

Maari aitas turiste, mina vist isekalt üritan endlit teha. 

Ülemised neli: Maari üritab oma kristallkaelakeega kivist väge saada. Väga raske oli seda sinna kivi peale paigutada.

Veel voolavaid nägusid nõudlikule publikule!

Sinna läksime ülejärgmine päev. See on Zeusi tempel.

Tervitame mehhiklast - "Paco, tere!"

Ülemised viis: millegipärast hakkas Maari turiste lähivõttes pildistama. Kividest sai ilmselt villand.

Väga julge koer, et niimoodi Parthenonil ronib, nööride taga.

Ostsime suure palavuse sunnil kolm jääjooki, mis tekitasid aju külmumise.

Parasjagu käib kivi-ahhetamine.

Rosin (tsau, Sebastian!)

Vot kus lops!

Rüütel käis kunagu Ateenas Eesti EL'i saamist pühitsemas.

Kas te kujutate ette!!! Mr. Philippines! Lihtsalt sattusime Ateenas, Akropolise agoras kokku. Kõndis meist mööda, me tundsime ta ära ja ta meid ka. No on väike maailm, ei ole midagi öelda. Siiamaani ei usu, et niimoodi uuesti kohtusime. Mr. Philippines!!!

Vana Arsenal...

...ja uus Arsenal.

Ükskõikne kilpkonn loivas Akropolise aias ringi. Ilmselt sama vana kui asutus isegi. Oleks tahtnud tema lugusid kuulda.

Hobuste söödakotid on kõige vahvamad leiutised. Kust ma sellise saaksin?

Üritasime aru saada, kas on Pollock või mitte. Muidugi kaugelt - ei tahtnud onu solvama minna.

Hotell saatis meile väikese kingituse - puuviljavaagen.

Nägime, et tänaval pakuti toitu. Astusime ligi, sest arvasime, et see on nagu Eestis Rimis, et saad tasuta süüa. Muidugi meilt kohe küsiti viisakalt, et kas olete ka selle grupi liikmed. Me saime aru, et me vist niisama ikka süüa ei saa ja lahkusime sama viisakalt.

Ülemised kaks: restoran Estia ja selle maitsev toit.

Poes sööb kass midagi, aga ma ei saanud aru mida.

Tiina teeb tööd.

Vaade hotelli katuselt Akropolile. Ma ei saa ikka aru, miks sinna ei võinud basseini ehitada.

Oleme endlite kuningannad.

"Vaadake, mul on ka thigh-gap!"

46. päev – 16. oktoober

Tõuseme hommikul, sööme mõnusalt hommikust ja ootame päikest terrassile. Oleme targemad ja teame, et ei tohi keskpäeva paiku ära minna, kui tahame päikest saada. Hommikupooliku päevitame, vahetades kogu aeg lamamistoole, et päiksega kaasas käia. Kuskil ühe paiku ilmub terrassile tohutu kari inimesi, ilmselt hotellis toimuva konverentsi lõunapausile. Veider on seal nende ees poolalasti lamad, kui nad söövad. Õnneks/kahjuks läheb ka päike ära ja katame ennast kinni.

Hiljem asutame ennast Akropoli muuseumisse. Akropoli muuseum avati alles hiljuti, 2007. aastal, kui mu mälu mind ei peta. See on tõesti tohutult ilus muuseum. Moderne ja avar, valgusrikas ja õhuline. Seal kõndides tuli mulle kohe Rasmus meelde (tsau, Rasmus!), kellele meeldivad sellised majad ja kes oleks ilmselt tahtnud seda iga nurga alt pildistada. Muuseum ise on ehitatud suure sammaste peale, et mitte häirida muuseumi alt leitud iidse linna varemeid, mis ka varsti turistidele avatakse. Seda saime näha, aga tulevikus saab seal ka ringi käia. Muuseumis esimesel korrusel olid mingid vanad potid ja pannid ja muu selline jura, teisel korrusel aga akropolis olnud kujud ja muu selline. Mina olin sellel päeval pannud selga lihtsa musta kleidi ja pisikesed mustad papud. Seisin ühe ameerika vanapaari kõrval ja vaatasin kuju, kui kuulsin, et ameerika mees ütles: „Archeologists available for answering questions“, lugedes mingit silt muuseumi seinal. Nad lasid siis pilgul ringi käia ja leidsid enda kõrvalt minu ning küsisid: „Excuse me, are you an archeologist?“, mille peale mina punastasin ja ütlesin neile no-no-no. Onu vastas selle peale: „Well, you look very smart.“ Aitäh, armas ameerika onu! Tegid kohe tuju heaks.

Kolmandal korrusel oli restoranid ja muud sellised ja neljas korrus oli kõige põnevam. Esiteks näidati seal Akropolist filmi, mis oli väga põnev ja teiseks, oli terve see korrus tehtud klaasist täpselt sama suuruse ja kujuga ja suunas, mis Parthenon, mis on kõige suurem ehitis Akropolis. See oli sellepärast, et sinna oli kohale toodud Parthenoni katuselt pommi tõttu alla kukkunud suured kivikamakad ja pandud paika täpselt nii, nagu see Parthenonis oli olnud. Väga äge kogemus oli kõndida suur kivist reljeef ühel pool ja võrrelda seda Parthenoniga, mis asus klaasi taga mäe otsas. Kindlasti soovitan minna ja just eriti enne päikeseloojangut, mis maalis kogu kogemuse veel eriti ilusaks. Samuti on õhtul vähem inimesi ja nii vahva on täiesti tühjas ja vaikses ruumi tuhandeid aastaid vanade kujude vahel ringi jalutada.

M: No näete! Jõudis meile mõlemale täitsa kohale – otse vastu vahtimist.

Ema pidi lahkuma oma kolleegi juurde kliinikusse, me Maariga jäime veel sinna ja sõime õhtust. Tohutult ilus sööming oli see, küll pärast näete ka. Veel huvitavat oli see, et läksin vetsu ja tulin välja pesin käsi, minu kõrval oli mingi naine. Kõnnin vetsust välja, et Maarit otsida, Maari hüüab mind selja tagant. Tuleb välja, et naine mu kõrval vetsus oli Maari. Ütleme nii, et mingi Sherlock Homes ma ei ole vist.

Me olime Maariga juba eelmine päev näinud katusekino ja seal näidati filmi „Dracula“, mida me mõlemad jubedalt tahtsime näha. Alguses eksisime teel katusekinosse muidugi ära, aga minu hea orienteerumisvaist aitas hädast välja ja leidsime kino. „Draculat“ muidugi ei näidatud, aga me tahtsime minna Ateenas katusekinno. Filmiseansini oli muidugi kuskil tund aega. Kõndisime Plakas ringi, ostsime Bacardiga mojito jääjooki, mulle armsast poest käevõru ja Maarile sandaalid. Jõudsime kino juurde tagasi ja vaatasime natuke seal vanu filmipostreid, seejärel läksime üles katusele. Katuselt avanes meile vasakul käel vaade Akropolist – ei teadnudki kohe, mida tuleks vaadata. Ostsime popkorni ja Pepsit ja vaatasime filmi „Gone Girl“. Ma ei hakka tervet filmi siia kirjutama, kasutage Google’i maagiat, aga mulle väga meeldis. Väga hea ja põnev film oli. Tõesti huvitav.

NELJAKÜMNE KUUENDA PÄEVA PILDID

Leidke Pythagorase teoreem.

Akropolise muuseumi all asuvad varemed.

Akropoli muuseumi kujud. Näete, et üks on puudu.

Väga hea toit oli, aga Maari ütles, et minu laimikook on parem. Sänks!

Ülemised neli: imeilus päikese loojang. Üritasin küll pilti saada mitu korda, aga ei õnnestunud ikka täit ilu jäädvustada.

Akropoli muuseumi restoran.

Kui te lähedalt vaatate, siis näete, et üks kuldmünt on puudu.

Meid hakkas see väga häirima, sest sildi järgi peaks olema 234 kuldmünti. Ma lugesin kokku ja vahesid, kus kuldmündid asuvad on ka 234, aga üks vahe on tühi. Kus on kadunud münt? Ja miks ta kadunud on? Siiani ei tea...

Akropoli muuseum seest...

...ja väljast.

Siin näete, kuidas muuseum on ehitatud sammastele, et kaitsta varemeid.

Selle restorani vetsus veetis Maari kohutavalt kaua aega. Mul hakkas juba kõhe, et äkki on köögis ära fileeritud.

Ma muidugi nautisin samal ajal mojito jääjooki.

Katusekinos olid seintel vanade filmitähtede pildid.

Imeline filmimasin oli ka.

Maari kinos koos Akropolisega.

Popkorn on valmis söömiseks, pepsi joomiseks.

Väike spoiler teile filmist "Gone Girl". Eriti sel juhul, kui oskate kreeka keelt.

47. päev – 17. oktoober

Hommikul oli meil Kreeka veterinaaride poolt hilisem välja registreerimine, mida me ka mõnusalt ära kasutasime. Maari kohe täiega (magasin heh), me emaga käisime vahepeal rongijaamas ja otsime õhtuseks 23:55 Thessaloniki rongi peale piletid. Kui tagasi tulime, saime kokku ema teise kolleegiga, kes viis meid ka sööma. Ka see oli väga raske, sest olime hommikul kõvasti puginud, aga mitte nii hull. Toit oli muidugi väga hea. Kui saime söödud ja ema vesteldud, otsustasime natuke jalutada, et toit seeduks. Käisime Zeusi templit vaatamas, mis pole väga tempel enam, vaid sambad. Pärast templit läksime selle hop on-hop off bussi peale ja tegime tiiru Ateenale peale. Seejärel läksime tagasi hotelli ja passisime seal mingi kaks-kolm tundi, sest meil oli vaja telefone ja muid vidinaid laadida ja rong läks täitsa öösel.

Jõuame siis rongijaama ja leiame ka rongi. Kupee leidmisega on aga raskusi, sest terve rong on graffitit täis ja mingeid numbreid seal küll ei ole. Suhteliselt lahke onu perrooni peal aga aitab meid. Kui jõuame vagunisse, istub meie koha peal kaks kutti. Kusjuures meie kohtade numbrid olid niikuinii imelikud, umbes 25, 33 ja 36, aga nad olid ikkagi kõrvuti. Käib seal üldine seletamine ja lõpuks üks poiss lahkub. Ta oli tegelikult väga viisakas ja lihtsalt ei saanud ise aru.

Istume oma kohtadele ja meile hakkab kohale jõudma, kuhu oleme sattunud. Meie ümber istuvad kahtlased kutid, kõik kuidagi sahmerdavad ja on imelikud. Rong ise on vana ja selle valgustus on kuidagi kollane ja võine. Saime aru, et meie selles rongis täna ei maga. Rongi pidi sõitma terve öö, kuskil 7h. Kohe kõrval istuvad kaks transvestiiti (siiamaani vaidleme, kas oli kaks, või üks oli ikkagi päris naine) koos kolme koeraga. Nad olid väga lärmakad ja provokatiivsed, ma võtsin lihtsalt vana hea „Uhkus ja eelarvamus“ soundtrack’i välja, panin kõrva ja elasin oma elu. Lõpuks läks ka võine valgus ära ja kogu kupee mattus pimedusse. Kogu kogemus läks veel hirmsamaks. Kuigi olime lubanud, et ei jää magama, sai pimedus meist võitu ja tukkusime terve öö.

M: Teised vist tukkusid jah, mina ei suutnud küll seda pimedust usaldada. Naabertransvestiidid siiberdasid vahetpidamata, tekkis mingi sõnelus, koerad klähvisid, vaidluse all transvestiidi rinnad välkusid. Oleme muidu ju teada-tuntud LGBT õiguste eest võitlejad, nii et ärge siin midagi arvake, et madalalaubalisus sai see öö võitu. Lihtsalt tõesti jubedalt käitusid need meie vagunikaaslased. Kord aelesid üksteisel otsas ja häälitsesid sugestiivselt, kord rändas kummagi käsi vastasistuva pahaaimamatu härra reiele. Võib öelda, et oli värvikas sõit. Lausa vikerkaareline.

NELJAKÜMNE SEITSMENDA PÄEVA PILDID

Mingi värav, mille nime ma ei mäleta. Hadrianus oli võib-olla.

Ülemised kaks: Zeusi tempel altpoolt.

Maari jätkab turistide pildistamisega. Seekord oleme juba bussis.

Suur rahvahulk on kogunenud vaatama valvurite vahetust valitsushoone ees.

Ülemised kolm: Maari tundis vajadust kõik Ateena mundrimehed üles pildistada.

Ateena vana spordistaadion.

Selle vastas on kohe uuem kompleks.

Ülemised neli: ilusaid vanu Ateena maju.

Siin toimus mingi fotoseanss. Väga põnev. 

Kreeka oma Conchita Wurst. Vist.

Väga suur ja mitmekorruseline tooli pood. Mitte mööbel üleüldiselt, aga ainult toolid.

Selle pildi peal on väga hästi näha, kuidas ülemine osa on klaasist ja on maja peal viltu. See on justnimelt seetõttu, et ta asetseks täpselt samamoodi nagu Parthenon.

Selliseid pakse lamasklevaid koeri on Ateenas küll piisavalt.

Leidsime kirikurüüde poe. Ma tahaks teada, kas ma saaks ka sealt endale rüü osta või ma pean neile tõestama, et olen litsensiga jumalamees. Võiks ju täitsa omada seda kolmnurkset paavstimütsi ja sellega ülikoolis käia.

Kõik head asjad on liiga väiksed.

Siin oli väga palju huvitavaid jäätisi nagu näiteks mullinäts ja peanut butter.

Olen õnnetu, sest pean külmal põrandal istuma, et telefoni laadida. Või siis näen juba ette, mis meid rongis ees ootab.

See ootaski - meie värvikad teekonna kaaslased ja nende koerad.