...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 40-44. päev

40. päev (10. oktoober)

Minul oli hommikul ikka veel halb olla. Pakkisime asjad kokku ja läksime lennujaama tagasi, sealt pidi minema buss Cesme’sse, kust saime minna praamiga/laevaga/paadiga Kreeka saartele. Nii saigi. Ema vihastas ennast veel enne siniseks, sest bussijuhile pidi sulas maksma ja ta ei saanud kuidagi sularaha automaadini, sest see oli lennujaamas sees ja selleks pidi ta kõik riided seljast kakkuma ja läbi turvakontrolli minema.

Aga Cesmesse jõudsime. Panime oma kodinad mingisse kohvikusse ja läksime avastama. Jõudsime vee-äärsele promenaadile ning see oli tõesti väga-väga ilus. Pisike, värviline ja nunnu. Kõndisime ringi, ma proovisin mingeid kleite selga ja üritasin ehtepoodi siseneda, mille tulemusena lõhkusin ehtepoe ukse ära. Uks läks lahti ja kinni enam ei läinud. Ei osanud midagi teha ka, panime punuma. Vahepeal postitasime veel kaarte ja jõime natuke teed. Kui tagasi tulime, nägime sama juveelipoe juures mingit turvameest, kes ust väga hoolikalt piidles. Mul hakkas muidugi väga kõhe, ei tahtnud väga Türgi vangi minna. Lootsin, et mind tollis kinni ei võeta (spoiler: ei võetud, olen vaba nagu lind). Saime koos kohutavalt suure hordi Korea turistidega praami peale ja mina magasin kogu sõidu Chiosele maha.

Chiosel tulime läbi passikontrolli (kus olid kohe kaks väga nägusat meesterahvast, mille peale meie südamed sulasid) ja olimegi Kreekas. Otsustasime kohe esimese asjana sööma minna, süüa sai väga hästi ja väga palju. Neil on tõesti suured portsjonid Kreekas. Lõpuks anti ka tasuta kohalikku kangemat ja pisike jäätisepulk (ma küll haige ei olnud, pfft, miks te nii arvate?). Läksime takso peale, mis maksis €8, sest taksojuht ütles, et kottidega koos on kaheksa. Mida iganes. Jõudsime pisikesse ja väga armsasse hotelli või B&B’sse, kus tore kähedahäälne omanik ja tema koer meid vastu võtsid. Siis juba tuttu ära.

NELJAKÜMNENDAD PÄEVA PILDID

Kohas kuhu oma pagasi jätsime olid lahedad värvipritsmetega toolid. Tegid kohe tuju heaks.

Ülemised kaks: Cesme sadamalinn. Natuke nautica't ka teile.

Väga püss musta-kuldne James Bondi nautica.

Ülemised üheksa: Cesme imeilusad mereäärsed majakesed.

Proovisin vetsus riideid selga. Ärge mõelge siin midagi, väga mugav oli.

Cesmes oleku kuupäev ja minu sünnipäev. Ma ise panin oma sünnipäeva, ei olnud kahjuks filmilik kokkusattumus.

Laisa mesilase pansionaat. Või siis laisa Beyoncé pansionaat.

Ülemine silt näitas sellise trepi poole. Sealt küll laisad mesilased üles ei saa.

Ülemised kaks: mahajäetus on mõnikord palju põnevam kui ülesvuntsitus.

Mulle kohe väga meeldib see elu ja melu juuksurisalongides. Eriti lõunamaades.

Sellest poest ostsin lajedad papud, mis jalad rakku hõõrusid.

Vähemalt sain ilusa koti nendega kaasa.

Kotimeri.

Nägemiseni Cesme ja nägemiseni Türgi.

Esimese asjana (peale nägusate Kreeka saartepoiste, muidugi) tervitas meid saksa lambakoer, kes ütleb narkootikumidele ei.

Üritasin ereoranžist kuust pilti teha, aga peale jäi tuhisev Vespa kodanik.

Kohalik puskar...

...ja minijäätis.

Meie B&B väljast...

...ja seest.

41. päev (11. oktoober)

Hommikul saime väga-väga hästi süüa, meile tehti kohe eraldi, mis me ise soovisime - omletti ja kooki ja küpsiseid ja teed ja mida kõike. Siis panime pesu pesema ja kuivama ja passisime veel natuke.

Mingi hetk olime valmis majast lahkuma. Kaart oli olemas küll, aga see oli väga suures mõõtkavas, nii et pidime kuidagi ise orienteeruma. Muidugi eksisime ära ja kõndisime kaua. Minu uued kingad tegid mu jalad täitsa katki, sest olin loll ja toppisin oma spetsiaalsed tallad sinna, mis tõstid kanna liiga üles ja hakkaski hõõruma. Valus oli ja palav ja üldse tüütu. Kõndisime ikka mitu tundi. Kui lõpuks linna jõudsime, istutasime ennast maha ja tellisime kohvi, teed, piimakokteili. Vot see oli mõnus, päike oli nii-nii soe ja elu oli ilus. Kui olime valmis teele asuma, saime veel toredate onude käest ühe väiksemas mõõtkavas kaardi, et oskaksime orienteeruda. Onud tahtsid meid väga vasakule saata, aga me tahtsime minna paremale. Kui me küsisime neilt, et miks me ei või paremale minna said onud kurjaks ja ütlesid, et olgu, eks te minge siis paremale. Me läksime ka, mingite onude jonnihoog meid küll peatada ei suutnud.

Väga armas oli seal paremal. Nägime pisikesi tänavaid ja mereäärt. Kui kell oli kuus, avati uuesti reisibürood (siesta on seal ikka väga teemas) ja me saime infot, kuidas teistele saartele pääseda. Otsustasime, et oleme kaks ööd ikkagi veel siin, täna õhtul võtame auto ja sõidame saarel ringi. Nii saigi, läksime Europcar’i teenindusse autot võtma. Lahke mees andis emale auto. Ema olid juhiload hotelli jäänud. Lahke onu sundis teda hotellist seda ära tooma ja kiiresti tagasi sõitma. Peale kogu seda kammajaad läksime õhtust sööma. Ka seekord oli toit väga hea, kindlasti sööge sellist asja nagu taramasalata, mis on mingi veider roosa määre, selline soolane ja maitsev. Õhtul ikka tagasi hotelli ja ikka magama.

NELJAKÜMNE ESIMESE PÄEVA PILDID

Pesukuivatus on täies hoos.

Sellisel naljakal külatänaval elasimegi.

Meie koduvärav, Topakas House.

Kaks lillevalvurit.

Loomapoes müüdi koerakutsikaid. Mulle selline asi kohe üldse ei meeldi, koeri peaks võtma, mitte müüma. Praegugi pilti vaadates hakkab paha.

Labradoride kokkutulek.

Lahel oli minipurjekate võistlus.

Millegipärast oli rannas ainult üks päiksevari ja üks riietuskabiin.

Minu jäätisekokteil tuli varrega purgis.

Vaata, mis ilusaid maju sa leiad, kui paremale pöörad. Totrad kreeka onud ei tea millest räägivad.

Mingi tohutu koerteparaad oli. Neid ilnus igalt poolt aina juurde.

Millegipärast olen teinud liiklusmärgist pilti. Võib-olla on see kreeka tähtedega plin, mis naljakas tundus.

Ka kreeka õlu tuli ära proovida, mis sest, et Heinekeni klaasis.

42. päev (12. oktoober)

Hommikul viskasime asjad kotti ja asusime teele. Chiosel oli väga raske orienteeruda. Nagu öeldud, kaart meil oli, aga seal olevad kohanimed ei pruukinud üldsegi olla samad, mis siltide peal tee ääres (kui silte üldse oligi). Tahtsime alguses saarele ringi ümber teha, aga siis saime aru, et see ei tule välja, sest saar oli suur ja teed käänulised. Lisaks sellele oli osa saarest väga mägine, mistõttu ema Tiina viskas käed õhku ja ei olnud nõus neid juppe sõitma.

Kuna ma ei osanud väga ringi sõita, parkisime ennast mingi maja garaaži ette ja läksime alla randa.

M: Nagose rand sai saatuslikuks, ei lähe küll kunagi meelest. Olin vaevalt autost välja astunud ja päikseprillid korraks peast võtnud, et bikiine selga panna, kui minu vasemat silma asus ründama kärbes. No ei ole enne sellist asja näinud – kärbes lendab otse silma. Küll ainult sekundiks, aga mis tal sinna asja? Oli korra ebamugav ja tundus, et mingi praht jäi temast maha. Loputasime ja loputasime küll, aga praht jäi silma alles. Rand iseenesest oli tühi aga superilus, Tiina käis isegi ujumas. Kui olime natuke kellegi terrassil päikest võtnud, asusime tagasiteele läbi mägede. Terve ülejäänud päeva tundsin silmas midagi võõrast ja mõtlesin, et kuidas see praht nüüd nii käitub siis, nagu liiguks kiiresti ringi, ka peegliga vaadates pole midagi näha. Hotelli jõudes otsustab Tiina minuga apteeki minna, et kuidagi ärritust leevendada, kuid suure seiklemise peale tuleb välja, et apteegid on siestal ja avanevad alles paari tunni pärast. Kuna olen peeglist oma silma vahtinud juba umbes tund aega ja enda arust näinud/tundnud seal kedagi liikumas, võetakse vastu otsus minna haiglasse. Ooteruumis haarab Tiina lähima arsti ja räägib, et tütrekesel on midagi silmas ja jube paha on olla ja palun aidake. Kusjuures olime paar päeva tagasi Liisult kuulnud Margarethi haiglakäigust Kreekas ja selle kõige korrumpteeritusest (maksad arstile altkäemaksu, et opile saada jne), kuid sel hetkel ei tulnud meeldegi selle pärast muretseda. Minu arstiks osutub kohalik karvane beefcake, kes paneb mind mingisuguse vigastatud jalgpalluri kõrvale lamama ja uurib mu silma. Tema sõnul on kõik korras, valu ja ebamugavus on tingitud ärritusest. Minu küsimuse peale, et kas teoreetiliselt oleks võimalik, et keegi munes mulle silma, naerab arst sügavalt ja saadab meid minema. Hotellis vahin oma silma veel tunnikese ja ütlen teistele, et keegi tõesti elab seal. No ausalt. Ma ei taha uskuda, aga mu (hea) silm ei peta mind. Hiljem saan teada, et omavahel tahtsid Silvia ja Tiina mind umbes hullarisse panna, aga andsid mu vingumisele järgi ja uurisid veel kord. Ühel hetkel hakkasin lihtsalt karjuma, et tulge! Tulge ja vaadake ise! Keegi siin on ja välja ta ei tule! Ja kinnitust saigi mu suurim kahtlus – Tiina ja Silvia eemaldasid mu silmast ussi. Nüüd mõelge selle peale natuke. Mis on kõige imelikum ja rõvedam asi mis võiks juhtuda? Putukas muneb sulle silma ussid? Jah, just see.

Pärast operatsiooni saabus küll kergendus, et kurat, oli jah uss silmas, aga kätte saime! Kuni olime sunnitud operatsiooni kordama ja eemaldasime ka teise, ja kolmanda, ja neljanda, ja kümnenda. Kujutage ette pilti – hotellitoa vannitoas istub poti peal paanikahoo äärel inimvare, kellel jookseb (vingerdab) juba elu silme eest läbi, ning tema kohal toimetavad telefoni taskulambi ja isemeisterdatud vatipulkadega loomaarst ja tema oftalmoloogist mantlipärija. Selle peale tuleb meelde tuletada, et soovid täituvad, ja kui soovid reisile minnes elamusi, siis täpsusta milliseid.

Mures Tiina helistab Ateenasse kolleegile, kes pole säärasest asjast kuulnudki ja on ka juba mures. Õnneks saabuvad sõnumiga kaks kohaliku oftalmoloogi numbrit. Üks ei vasta. Tuleb meelde, et päev hakkab juba öhe jõudma. Teine võtab telefoni vastu ning asub rändureid rahustama. Väga kohalik probleem, üldse mitte haruldane, ussid pole mürgised ega roni ajju, neile lihtsalt meeldib silma märg ja soe keskkond! Lahenduseks pakub ta kas kannatada, kuni ussid silmas surevad ja loomulikul teel välja tulevad või keset ööd tema kabinetti külastada. Sel hetkel oli mulle küll selgemast selgem, et pigem uputan end, kui tunnen veel minutki kuidas vaglad minu silmas rallitavad. Ehk siis tuleb ette võtta öine käik eraarsti juurde. Arst ise on tegutsemisaldis ning sõbralik – pakub meid isegi hotellist oma autoga peale võtta ja otse opisaali viia. Edasi sujub kõik hästi. Arst eemaldab viimased kolm vaglaraiska, kusjuures tohtrid Toometid oli teinud väga hea töö, võttes neid välja lausa kümme! Tunnen, et tahaksin arstitädi kallistada ja suudelda, kuna nüüd on tõesti langenud südamelt kivi ja vaglad silmast. Jubedast õhtust on lõpuks saanud lugu, mida rääkida ja blogisse kirjutada. Loo moraal: kandke suusaprille!

NELJAKÜMNE TEISE PÄEVA PILDID

Kaks hulpivat tädi kübaratega.

"Mis sa tahad?"

Ülemised kolm: siis kui me peesitasime, käis ema mingites koledates lagunenud majades pildistamas.

Ema Tiina - ka hulpiv tädi kübaraga (mütsiga).

Galopeeriv kitseke...

Ülemised kaks: ...ja mägilambad.

Ainuke selge pilt meie hotellitoast. Väga armas ja ilus oli.

Vaade hotelliaknast.

Kaks vampiiri.

Ma ütlesin emale, et ärgu liigutagu - muidu tuleb pilt udune ja ta näeb välja nagu mingi õudusfilmi tegelane, kelle nägu väriseb. See pani teda muidugi kolm korda rohkem ennast liigutama.

Üritasime ussist pilti teha, aga see oli tõesti nii väike, et see oli võimatu.

Monstrum laev.

Peale seda päeva, mis meil oli, olime kõik head ja pahemad maiused ära teeninud.

43. päev (13. oktoober)

Hommikul oli äratus vara, sest laev väljus Chioselt Lesbosele 6:30. Laev oli tohutu suur, alguses kui mere poole kõndisime, arvasime, et oleme ära eksinud, sest mingi suur majasein oli ees. Saime laeva, sõime natuke midagi. Mina tegin endale kahest toolist voodi, panin filmi „Uhkus ja eelarvamus“ soundtrack’i kõrva ja magasin kuni Lesboseni.

Lesbosele jõudsime ka väga vara, vist isegi enne 10. Saime juhtnöörid ja asusime hotelli poole teele. Teekond oli täitsa pikk, aga hotell oli seda väärt. Meid ootas imeilus 19. sajandi lõpust pärit maja, kus sissekäiguni viisid kahelt poolt trepid ja kus sees olid kroonlühtrid. Jätsime oma asjad sinna, sest oli veel vara ennast sisse kirjutada ja läksime avastama. Kõndisime ikka mitu tundi ja ausalt öeldes, ei ole sellest midagi kirjutada. Pigem on mõistlik pilte vaadata, sest mis ma ikka kirjutan, et nägin seda maja ja toda maja. Läksime hotelli tagasi ja saime pisikese ärklitoa. Kuna ilm oli nii ilus ja käidud oli ka, siis otsustasime , et ülejäänud päeva päevitame. Päevitamine oli suhteliselt ohtlik (ja ebamugav) tegevus, sest päevitasime katusel. Maja ise oli ikka oma mitu korrust kõrge. Aga ossa vana siga, millise päevituse me endale saime. Olime Maariga täitsa šokolaadikoogid valmis. Olime endaga jube rahul. Ma suutsin isegi, pea kõveras, kuidagi seal katuse peal päevitades magama jääda. Õnneks alla ei kukkunud.

Kuna olime ilusad, pruunid ja peened, otsustasime minna ilusasse ja peenesse restorani, kust avanes vaade tervele lahele. Olin kuskilt kuulnud või lugenud, et Kreekas tuleb süüa kammkarpe (ing.k. scallops) ja menüüs oli ka mingid „escalopid“ või asjad. Tundus ju loogiline, et on scallop, otsutasime, et võtame neid. Kuna meid oli kolm ja escalop’e oli ka kolm erinevat, saigi lihtne otsus vastu võetud. Meie väga armas teenindaja neiu üritas meile soovitada mingit liha, mis meile tundus veider, sest tahtsime ju mereande süüa. Kui toit kohale toodi, polnud mereandidest haisugi ja meie ees olid kolm praadi – liha ja kartulipuder vist oli ka. No mis seal siis ikka, maitses siiski väga hästi. Magustoit oli ka hea, Maari šokolaadikook oli tõesti väga mõnus ja mahe. Mina võtsin oma lemmikmagustoidu créme brülée, mis oli aga väga vedel ja suhkrut peal oli liiga palju. Hinnang 4/10.

NELJAKÜMNE KOLMANDA PÄEVA PILDID

Ma ei tea, mida ma siin pildistada üritasin, aga mulle meeldivad need kaks rohelist jalga. See on juba varahommikul laevas.

Meie laev ka valguses.

Esimene pilt Lesbosest.

Meie hotell, torniga ja puha.

Ülemised kolm: meie hotell seest.

Ülemised kolm: meie ärklituba.

Isegi pisike rõdu oli...

...kus pakuti meile jube magusat apelsini ollust.

Kahanev kohvi.

Päris nutikas silt.

Kus ja kuhu see kõnnitee peaks olema/viima, ei oska teile öelda.

Vespad on kõik ilusti reas.

Koolipoiss üritas plikasid piiluda.

Siin sõime lõunat. Täitsa metsa sees.

Selliselt rõdult võiks vaipu kloppida küll.

Ülemised kolm: tänavakunst oli seal küll kõikjal ja väga äge.

Vaade meie rõdult.

Ülemised kaks: vaated restorani rõdult.

Olen torssis nagu ikka. Isegi kulmud on ennast torssi keeranud.

44. päev (14.oktoober)

Hommikusöök oli väga maitsev. Ema läks peale söömist mingit lähedalasuvat veterinaarkliinikut vaatama, me Maariga jäime veel hotelli, et asju internetis teha. Ema sai oma kliinikukogemuse kätte ja läksime edasi linna peale. Kõndisime veel tohutu palju, siia-sinna sikke-sakke, aga ikka oli laevani aega. Istutasime ennast mingisse baari maha ja tellisime kokteile. Mis see siis ikka ära ei ole. Mina tellisin Dry Martini, ema Piῆa Colada ja Maari Daquiri. Mõnus oli ja täitsa hästi mekkisid ka.

Kella kuue või seitsme paiku läksime laeva ära, sest meil polnud enam midagi teha. Ema asetas ennast kohe magama, me Maariga läksime jõime teed ja lollitasime laeva poes. Kui tagasi tulime vaatasime filmi „Midnight in Paris“. Eks me väsisime ka ja läksime tuduma.

M: Laev oli kahjuks pettumus. Kohe pardale jõudes läksin küsisin receptionist wifi kohta, mille peale öeldi, et pole. Ahah. Natuke mõtlesin ja küsisin, et kas laeval midagi toimub ka? Et noh mingi meelelahutus või midagi? Pole. Selge, ilmselt oleme Rootsi standardiga harjunud. Mis seal ikka, tegelikult oli tore lihtsalt natuke lakke vahtida ja Kreeka saarte kogemusi seedida. Lesbos on üks ilus saar.

NELJAKÜMNE NELJANDA PÄEVA PILDID

Ülemised kaks: ema pildistas hommikul päikesetõusu.

Oleme Maariga ametis - teeme tähtsat interneti tööd.

Veel vahvat tänavakunsti.

Lesbose vihmavarjud - võiks ju uue filmi teha.

Ülemised kaks: see armas onuke tahti meile nii kangesti teed juhatada, et me ei saanud ära öelda. Lõpuks tema poolt juhatatud kindlusse ikka ei läinud.

Teadete post.

Kas te kõik ikka mäletate Sakis Rouvast? "Shake, shake, shake, shake, shake it amor. Cripsy love, give me some more!" - Ma ei anna pead, et sõnad õiged on.