...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 27., 28., 29. päev - Nägemist, Venemaa - tere, Armeenia! Nägemist, Armeenia

Armeenia

Muidugi on mul Silviale omasel kombel üks päev vahelt ära jäänud. Ärge muretsege, te olete saanud täieliku ülevaate, aga üks number jäi lihtsalt vahele.

Ehk siis…

27.päev

Hommikul oli plaan minna Rostovi turule. Leppisime Sereda’ga kokku, et kohtume kell 10 fuajees. Siis on meil ilusti aega, et kella kolmesele lennukile jõuda. Tuli aga välja, et lennukike tahtis varem lennata (või siis unustasime meie õige kellaaja ära) – tegelikult läks 13.15. Aga turule tuli minna, kuigi saime seal ainult pool tundi olla. Käisime ringi, nägime miljonit erinevat juurvilja, miljonit erinevat lihatükki ja miljonit erinevat juustu. Väge äge oli, kõik oli kohalik kaup ka. Sain teada, et kui nülitakse jänest ja nutriat, siis jäetakse käpad karvaseks, et ostja teaks, et sa tavalist kassi ei nülginud ja ei ürita seda maha müüa.

Läksime lennujaama ja nägime seda päevavalguses ka. Lennujaam oli pisike ja kõikidel inimestel seal oli torssis nägu. Läksin oma kotti kilesse pakkima, leidsin onu, kes vaatas telekat. Kui ma talle oma kotti näitasin, ohkas ta sügavalt, pani teleka kinni, krabas mu koti, nagu see oleks mingi rõve kana ja asus vastumeelselt pakkima. Ise samal ajal sellise näoga, et mul on kiire ja ma ei taha seda kotti pakkida ja selle eest raha teenida. Siis läksime leti juurde, et ennast sisse tšekkida ja seal oli väga kärarikas, kuid ilmselt suhteliselt saamatu tädi (kes varjas oma saamatust kurjusega). Läksime leti taha, tädi oli mossis. Kui saime kõik tehtud, ei öelnud ta meile ühtegi sõna - me, viisakad eurooplased, lootsime ’head aega-t’ või ’head reisi’. Selle peale, et me seal seisime ja arvasime, et äkki on midagi veel vaja, käratab ta meile: „Minge ära!“ ja sama vihaselt järgmistele: „Tulge siia!“

Lennuk oli täitsa normaalne, me olime kartnud mingit jubedust. Lennukis oli ka kas vang või väljasaadetav, sest teda saatsid kaks turvameest (või midagi samalaadset) ja tal polnud midagi peale passi. Isegi jakki ei olnud. Kui te olete ka tihedad lendajad, siis võib-olla olete märganud, et mingid inimesed (hullud eluga riskijad) tõusevad juba siis lennukis püsti kui lennuk on ennast küll maandumisjärgselt ära parkinud, kuid lennujumalad pole turvavöö silti välja lülitanud. Selle lennu peal polnud reisijatel küll mingit probleemi juba siis püsti tõusta ja ülemisi sahtleid avada kui lennuk veel parkimiskohale liikus. Matside kari, ma ütlen.

Lennujaamas ootas meid ees passikontroll. Meil emaga polnud aimugi, kas meil on vaja viisat, antakse see koha peal või tuli enne teha? Läksin seisin turske armeenia piirikontrollija kabiini ette ja naeratasin kõrvuni, a la „vaata kui armas ma olen, sa ju ei taha mind ju maalt välja saata mingi mõttetu viisa pärast“. Töötas, sain läbi. Onu isegi muigas minu poole.

Lennujaamas ootas meid mees, autojuht, kes pidi meid sõidutama Armeenia pealinnast Jerevanist Tblisi. Tore mees, nime ta ei öelnud ja siiamaani ei tea. Saime teada, et Armeenias elab 3 miljonit armeenlast, Venemaal elab ka 3 miljonit armeenlast ja Ameerikas elab 5 miljoni armeenlast. Sõit ise oli tore – nägime tee ääres lehmi, lambaid, hobuseid, sigu – täiesti tee ääres, hulkusid ringi. Autojuht ütles, et nad teavad ise kuidas ja millal koju minna.

Kuskil viie tunni pärast jõudsime Tblisi, kus meid pandi ühe auto pealt teise peale ja toodi kuhugi restorani. Sõime veidi ja siis läksime hotelli. Hotell oli väga ilus, kohati tundus, et veel pooleli.

KAHEKÜMNE SEITSMENDA PÄEVA PILDID

Kiriku turg.

Leidus nii kohalikku kui ka välismaist.

Kiisupoja ja fruktid.

Lihasaal

Kurja kuti kiletatud kott.

Pisike peanupuke, mis paistab leti tagant on mossis vene tjotjenka.

Lennujaamas parkis kolm lennukit

Ülemised kaks: Rostovi lennujaam seest. Isegi Duty Free on olemas.

Kuri letitädi ei lase inimesi bussist välja lennuki peale. Seisis ukse ette ja ootas midagi või kedagi. Ei tea, jumala ilmutust vist.

Jerevani puu ja muud asjad.

Jerevani peaväljak.

Armeenlaste sümbol - kotkas. Onu jäi isegi kiirteel seisma, et ma sellest pildi saaksin.

Ülemised kolm: Sevani järv. Vesi on nii puhas, et kõlbab juua ja peale kah.

Teeperve lehmad.

Iraanist toodud nafta.

Mahajäetud vaateratas. Veidi nagu Pripyat.

Tuhisevad puud ja majad

Mersu-endel.

Autojuht vahetab õli.

Väga ohtlik lammaste ja kahe auto kokkupõrke olukord.

Udukitsed

Mägede vahel oleva bensiinijaama järjekord

Gaas läks pagasnikusse, kus meie kohvrid haavatavalt lebasid

Veidi udune pilt autojuhist ka.

Ülemised kaks: Kui jõudsime Gruusiasse, pidasime väikese pikniku. Armeenia sai oli väga hea, praegugi sööks.

Õhtune vaade meie hotellitoast Tblisis.

28. päev

Mõttetu päev. Emal jällegi loengud, seega mina kasutasin seda aega, et magada ja filme vaadata. Õhtul käisime kongressi banketil, kuhu sõitsime väga panni autoga – kogu aeg oli selline tunne, et pagass on lahti. Meie lauanurgas istusid inimesed, kelle emakeelteks olid eesti, vene, armeenia, gruusia, aseri ja soome keel, omavahel rääkisime veel inglise ja prantsuse keeles. Toitu tassiti igast august, laual polnud enam ruumi, aga taldrikuid saab ju üksteise otsa panna, isegi kui seal on veel toit peal. Iga ampsu järel vahetati taldrikuid, ma ei tea, miks see hea oli ja isegi suitsutoose vahetati iga koni tagant. Jõime endise NSV Liidu terviseks (ei saanud täpselt aru miks). Vetsus polnud tualettpoti jaoks raha jätkunud, aga elektrilise kätekuivatusmasina jaoks oli küll.

Öösel tuli Maari. Minu lemmik Maari. Saatsime talle Gruusia onu vastu ja ta jõudis kuskil viie paiku hommikul hotelli. Järgmine päev pidime kell 8 üles ärkama, et ekskursioonile minna.

KAHEKÜMNE KAHEKSANDA PÄEVA PILDID

Pesupesemise masterclass

Armeenlane ja soomlane räägivad omavahel prantsuse keelt.

29. päev

Tõusime, sõime kiirelt ja bussi peale minek. Üritasin küll bussis silmi lahti hoida ja Gruusiat kogeda, aga unetunde oli liiga vähe ja jäin magma. Meil oli väga tore giid Georgi, kes rääkis meile, et gruusia keeles pole suuri tähti. Ema muidugi pidi tõlkima, seega osa läks kaduma. Sõitsime siis suure mäe juurde, kus oli David Gareja kloostrikompleks. Väga vanad koopad, kus elasid ja siiamaani elavad mungad. Ronisime mingit surmateed pidi üles mäkke ja nägime Aserbaidžaani ja piiripoisse. Alla tulles kohtusime filipiini kulturistiga, Mr. Philippines. Ta oli üle kuuekümne, aga väga agar ja jutukas, ütles, et on juba neli aastat ringi rännanud.

Seejärel läksime sööma. Kuidas me sinna saime, ma ei tea, uni oli liiga magus. Söök oli hea, nagu Gruusia söök ikka on (tõesti jube hea) – sain oma elu parimat šašlõkki – uskumatu oli. Kaste selle kõrvale oli ka imeline. Kõik teised olid juba ammu lõpetanud ja ootasid meie järgi, et edasi sõita, aga mina ja Maari ei saanud ju ometi seda sašlat raisku lasta. Kõik sõime ära ja lakkusime näpud ka puhtaks. Siis sõitsime edasi Bodbe kloostrisse, kus kõndisime veidi ringi ja seejärel läksime väga armsasse Gruusia mägilinna Sighnaghisse. Täiskasvanud läksid vinoteeki, mina ja Maari kõndisime niisama linna peal. Vihma küll sadas, aga tuju oli hea. Nägime, kuidas taksojuht sõitis mäest alla, keeras mootori kinni ja veeres edasi nagu pisike pall. Samuti oli mul väga õudne hetk, kui vaatasin maja aknasse, selle eest tuli kardin ära, nägu vaatas välja ja läks kardina taha tagasi. Hetkeks oli tunne, et olen õudukas ja kohe saabub Samara. Õudukat oli mujal ka, Maari üritas kaameraga pilti teha, aga ilma välguta jäid majad pimedas nagu tondilossid piltidele.

Siis juba tagasi Tblisi.

KAHEKÜMNE ÜHEKSANDA PÄEVA PILDID