...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 24-27. päev

Kahekümne neljas päev

Viimane täispikk päev Peterburis. Mõtlesime, et kasutama aega tulusalt ja lähme kohe hommikul vara muuseumitesse. Mis tähendab, et lõpuks jõudsime ikka kella ühe paiku majast välja. Sõitsime metrooga teisele poole jõge, minul hakkas millegipärast väga halb ja sundisin ema kuskile kohvikusse sisse astuma. See oli selline kohvik-söökla-einela jne. Sõime koduseid viineripirukaid ja mingeid rasvaseid sõõrikuid, minu vere glükoositase kohe tõusis ja olin valmis edasi liikuma.

Plaan oli minna Kunstkamerasse, kus pidavat olema Peeter I veider erakollektsioon. Mina tahtsin kõige rohkem näha loodet purgis. Kui alguses sisse läksime oli terve esimene korrus täis erinevate rahvaste ja kultuuride elamisega seotud esemeid – no põhimõtteliselt potid ja pannid ja vaibad jne. Väga põnev (mitte eriti), aga ma tulin purgibeebit vaatama. Teisel korrusel sain beebi + veel terve karja veidrusi. Nimelt Peeter I ajal sai Euroopas populaarseks igasuguseid imelikke asju koguda, nagu näiteks väärarenguga looteid ja eksootilisi loomatopiseid ja neid oma majas eksponeerida. Peeter I meeldis see väga ja ta tundis, et peab Venemaa rahvast harima ehk siis ta lõi Venemaa esimese muuseumi ja toppis selle veidrusi täis. Seal ei tohtinud muidugi pilti teha, aga ma olen juba nii osavaks muutunud, et muuseumimutid minuga õiendama ei tulnud. Olen professionaalne spioon (aga seda sõna igaks juhuks Venemaal ei öelnud, panevad minu ka veel purki teistele eeskujuks).

Kõndisime veel emaga ringi, aga ilm kiskus jube külmaks ja kõht oli ka juba tühi. Leidsime „Pelmennaja“, kus pakuti igasuguseid põnevaid pelmeene. Seal oli usbekistani, itaalia, korea jms pelmeene. Me emaga olime muidugi pettunud, sest me tahtsime Venemaal vene pelmeene, aga oli ainult neid kõige tavalisemaid lihakaid. Jõudsime kompromissini, et võtame siis vene pelmeene ja usbeki omasid. Hääd olid.

KAHEKÜMNE NELJANDA PÄEVA PILDID

Einojah siis.

Rasvalett whoop!

Veel rasvaletti whoop!

Õnnelik laps, õnnelike pirukatega.

"Satelliitteepott - kui oled teest kaugel"

Päris skelett. Pidavat olema hiiglane,

Purgibeebi!

Ülemised kaks: Pead ja südamed.

Rinnast kokku kasvanud siiami kaksikud.

Kahe peaga ja selgrooga loote skelett.

Peeter I poolt isiklikult välja tõmmatud hambad.

Peeter I surimask

Usbeki pelmenkud,

Sellist pole ammu saanud

Kahekümne viies päev

Tšekkisime hotellist välja, jätsime kotid sinna ja läksime postkontorit otsima. Vihma sajas – Peterburi valas pisaraid meie lahkumise üle. Postkontori leidmisega oli raskusi, läksime metroojaama, et küsida teed. Metroojaamas istus väikeses R-Kioski putkas mingi naine, kuskil 25-aastane, põhimõtteliselt noor Alla Pugatšova süsimustade juustega – kole nagu öö. Ema läks küsis ta käest, et vabandust, kus siin postkontor asub. Naine ei vaata meile ei otsa, ega isegi meie poole ja lehvab ükskõikselt kuhugi suunas. Ema küsib talt, et kas olete kindel, me just tulime sealt poolt ja ei näinud seal postkontorit. Naine nähvab: „Kui ma teist korda ütlen, kas siis usute?!“ Vot sellised on mõned inimesed siin Venemaal, aga ainult need, kes teoreetiliselt peaksid sind aitama. Inimesed tänavalt on väga lahked ja viivad su kasvõi ise kohale kui vaja.

Vahepeal suutsime ka oma alles ostetud kaamera ära kaotada. Hotellituppa. Ja pole ikka veel leidnud. Tõeline jura.

Siis läksime lennuki peale. Kui hakkasime maanduma, rappus lennuk kohutavalt. Kõige hullema turbulentsi esikohta ei saanud, aga teiseks võis küll tulla. Ma muidugi arvasin, et noh pole hullu midagi, mis see turbulents siis ära ei ole. Hiljem tuli välja, et olime orkaani sees maandunud. Viimane lennuk, mis üldse maandus Rostovisse see õhtu. Hiljem linna peal ringi sõites olid igal pool puud ümber kukkunud ja suur segadus. Hea, et me seda lennukis ei teadnud.

Rostovi lennujaamas läksime kõige pealt tollist läbi ja siis juba saali, kus omaksed ootavad. Selle saali küljes oli väiksem saal, kust said pagasi kätte. Ukse peal seisis tädi, kes käsitsi kontrollis kõikide pileteid ja pagasi peal olevat sildikest, et keegi midagi valesti ei võtaks või ei varastaks. Siis juba hotelli ja magama.

KAHEKÜMNE VIIENDA PÄEVA PILDID

Varenikud või sõrnikud. Täpselt ei saanudki aru.

Bisneskall lennujaamas.

Masin, milles saad raha eest telefoni laadida. Vahet pole, et pistik oli kohe kõrval.

Kõige paremini pakitud kott siiamaani. Isegi sang tehti külge.

Paks tahvel.

Lennukitoit.

Hotelli saabudes saime tervituseks kaks suurt arbuusi.

Meie lihtne hotellituba Rostovis.

Kahekümne kuues päev

Hommikul ärkasin, käisin hommikusöögil, aitasin emal loengut üles seada ja läksin uuesti magama. Magasin kuskil neljani. Ups. Siis läksime emaga sööma. Kanasuppi, seljankat ja pelmeene. Seal oli tädi, kellega purssisin vene keelt. Ta oli kohe väga imestunud, et olen Tallinnast ja ei räägi vene keelt.

Seejärel läksime „Kriminaalse Rostovi“ ekskursioonile. Nimelt on Rostovil alati olnud väga kuritegelik maik küljes. Gängide tõttu kutsuti seda ka Venemaa Chicagoks ja Venemaa Liverpooliks. Saime veel teada nii palju, et NSVL-i miilits on välja kujunenud Rostovi pättidest, kes hakkasid heaks ja kasutasid oma kriminaalseid teadmisi, et linnad korras hoida.

KAHEKÜMNE KUUES PÄEV

See tädike oligi imestunud minu vene keele oskamatuse peale. Muidu oli väga armas, olevat Tallinnas käinud ja talle meeldis.

Vaade hotelli eest. Puhas Lasnamägi (no offense).

Parkimine pole probleem.

Kahekümne seitsmes päev

Hommikul käsime Rostovi suurimas loomakliinikus. Ema sõber loomaarst Sergei Sereda läks ülbelt kliiniku omaniku kabinetti, võttis kätte konjaki, avas selle ja sundis arstipoissi, kes meile tuuri tegi klaase tooma. Ma natuke maitsesin ka, aga kuna ma polnud midagi söönud, siis väga ei soovinud. Pärast sain teada, et Sereda on ise ka osaliselt selle kliiniku omanik ja võib niimoodi pomotseda.

Siis läksime emaga Doni naberežnajale (kaldapealsele) ja kõndisime veidi linna peal ringi. Kui tuli aeg hotelli minna, võttis ema hotelli poolt antud takso numbri välja ja helistasime sinna. Saime enamvähem räägitud, et soovime taksot, oleme sellel tänaval ja siis katkes kõne (või pandi ära). Me ei osanud ka midagi teha ja ootasime natuke, et äkki takso tuleb. Kui 15min oli möödunud otsustasime, et helistame uuesti. Saime niipalju targemaks, et nad saadavad meile sõnumi kui takso saavad. Seda sõnumit ootasime veel pool tundi, kuni meil sai villand - helistasime neile ja nad lihtsalt tuimalt vastasid, et ei ole meil taksot. Ei mingeid vabandusi. Siis pidime bussi peale minema. Buss oli täiesti täis, kui me sinna peale astusime. Mina olin põhimõtteliselt ukse vahel. Aga see ei takistanud teistel inimestel bussi peale tulemast – no mis see tähendab, et buss on pilgeni täis, mul on vaja koju jõuda ja pelmeene keeta! Surin bussi ukse ja kolme inimese vahele.

Jõudsime vaevu elusana hotelli ja läksime banketile. Bankett oli normaalne, vahvat vene muusikut ja tema patsidega sõpra ei olnud. Natukese aja pärast polnud ka elektrit. Kogu tuba läks täiesti pimedaks. Veterinaarid hakkasid kohe erutusest huilgama. Viskasid oma nutitelefonid laua peale valgustama ja hakkasid lakke varjumängu tegema – koer ja tuvi olid kõige populaarsemad. Kuskil pool tundi kestis see jama. Me emaga olime niigi väsinud ja pimedus ajas veel rohkem une peale. Otsustasime minna hotelli magama ja siis tuli elekter tagasi. Otsus aga oli juba tehtud.

Hotelli poole kõndides tundus hotell kuidagi jube tühi ja kõle. Siis saime aru, et hotellis polnud ka elektrit. Tagasi ei viitsinud ka minna. Kuna tuppa sai elektroonilise võtmega, istutasime ennast hotelli fuajeesse maha ja magasime tugitoolides tund aega, kuni tuled tagasi tuli.

Keset ööd tuli uuesti elektrikatkestus. Venemaa…

KAHEKÜMNE SEITSMES PÄEV