Seitsmes ja kaheksas ja üheksas päev - Euroopast Aafrikasse

Reisielevus lööb üle pea

Seitsmes päev

Seitsmes päev oli sõitmine Mäntyharjusse, kus oli mu ema kolleegi ja hea sõbra 70. juubel. Kuna mina ju ei oska Soome keelt, redutasin antisotsiaalselt saunamajas ning vaatasin 5 osa „Grey Anatoomiat“. Pildistasin ka, vaadake seda…

SEITSMENDA PÄEVA PILDID

Ema ja Pille seenhaiguse saaga jätkub

Mäntyharju: Korbijärvi oli täiesti peegelsile ja tasane

Kaheksas päev

Kaheksas päev oli tähtis päev. Mandrivahetuspäev. Pilleriin otsustas, et tema peab kindlasti 13.30 Tallinna laeva peale astuma (kuigi meie lennuk läks alles 19.30) ja ajas meid kell pool seitse üles, et Mäntyharjust Helsinkisse sõita. Mina seda ei aktsepteerinud ja läksin autos kohe jälle magama. Magasin Helsingini välja.  Helsingis viis Pille meid raudteejaama ja ise tõmbas meie autoga uttu. Me panime minu koti (mis kaalus ühe elevandi) ja ema sulgkerge koti raudteejaama kotihoidu ja läksime Kappelisse sööma. Seejärel vaatasime mu onu endise elukoha üle, nukrutsesime natuke, et ei saa enam sinna lihtsalt sisse astuda ja külastasime ema veterinaarist sõpra. Järjekordne kliinik. Aga kliinikukülastused muutuvad iga korraga üha lõbusamaks. See kliinik nägi välja nagu need hästi kitsad inglise kodud. Townhouse’id on need vist. Seal kohtasime Tobiast, keda ema muidugi jälle arstima pidi. Siis läksime ema sõbranna Siiri juurde Kulosaarele, kus ma panin selle blogikese üles, mis allpool asetseb ja siis lennujaama.

Lend Londonisse sujus hästi ja kuidagi jube kiiresti. Vaatasime emaga „Grey Anatoomiat“ ja ootasime maandumist. Heathrow’s vahetasime terminali ja saime teada, et ei istugi kõrvuti. Nimelt istus ema lennuki ühes otsas ja mina teises. Samas reas, aga üks kohal B, teine kohal J. Küsisime väravas, et kas saaks ümber vahetada ja saigi – leiti meile istekohad üksteise taha. Mitte ideaalne, aga vähemalt saime sületiigrit üksteisele ulatada, mitte ei pidanud üle inimeste peade viskama. Mina istusin kahe noore neiu vahel, ema sai endale lennuseltsilisteks ka neiu ning miski Türgi vanapapi (nägi välja türklane, ma isiklikult ei küsinud, et kust pärinete, härra). Minust parempoolne, akna all istuv neiu (paneme talle nimeks Annika) oli väga abivalmis ja võttis mu istmekohalt teki ja muud asjad ära, kui oma kotiga sinna trügisin. Siis aga pistis ta need väga agressiivselt mu istekoha ees olevasse sahtlisse ja minu thank-you’de peale ei kostnud sõnaga. Vasakul pool, vahekäigu juures istuv tüdruk (näiteks nimega Saara) oli ka väga viisakas ja kannatas mu pisikest põit ja pidevat sagimist. Kui aga Annika väga ohtralt sõi ja jõi, siis Saara ei söönud ei õhtu- ega hommikusööki, jõi ainult kohvi ja vett. See tekitas minus veidi muret, sest mina pistsin kõik nahka, mis vähegi ette anti.

Lennukist veel nii palju, et täitsa mugav oli, kuna me kõik kolmekesi olime pisikesed tüdrukud, siis me mahtusime sinna ilusti magama. Ei oska öelda, kuidas emal Türgi onkliga läks. Mina vaatasin ainult ühe filmi - Maleficent - ja magasin kuskil 7h. Ärkasin ilusti hommikusöögi ajaks. Lennukis olid kõige viisakamad stjuardessid maailmas. Mehed eriti. Seisin seal, et oma kohale saada ja üks nendest nägusatest briti stjuuarditest ütles mulle: „Hey, may I please squeeze past you, I’m terribly sorry, you are ever so kind, thank you very much, cheers!“ Vuristas kogu rodu ette, ise sellise näoga nagu küsiks minu käest maailma viimast leivarootsukest. Britid on nii viisakad, see on armas. Kapten ütles ka veel hiljem, et „There shouldn’t be any turbulence but if some does occur, we’ll try to find a nice smooth way for you.“ Kas pole mitte armas? On küll.

KAHEKSANDA PÄEVA PILDID

Kappeli väljast

Kappeli seest

Leidsime normaallütseumi. Ei saanudki täpselt aru, mida see täpselt tähendab. Me emaga oleme ilmselt mõlemad käinud ebanormaalsetest haridusasutustes.

Leidsime pargist oravad ja me tegin miljon pilti - "Orav oksal"

"Häbelik orav, ei lasknud ennast pildistada"

"Orav sööb ühteviisi"

"Orav sööb teistviisi"

"Orav jookseb, käbi hambus, auto peale - vaja tööle sõita"

Townhouse-stiilis veterinaarkliinik

Kliiniku vastuvõtus tervitas meid Tobias, kelle saba ei püsinud paigal. Sellepärast ka selline udune pilt.

Kulosaare imelised aiaväravad.

Pisike oaas Helsingis, Siiri maja juures.

Valge täpp on kuu. See veider tagurpidi T on klaasikriim.

Heathrow lennujaama ootesaal. 

Õhtusöök lennukis: aedvilja korma (karri), mingi jubehea kapsasalati moodi salat ja imeline apelsini-šokolaadi mousse.

Hommikusöök lennukis: full english breakfast, virsiku-aprikoosi jogurt ja mingi rosina-kaneeli sai, mida ma ei söönud. Näeb veider välja, aga maitses täitsa hästi.

Kes veel ei tea, siis vere asemel jookseb mul veenides kohmakus - lennukis ajasin piima pükstele. 

London ja minu kole näpp all vasakus nurgas.

Jube veider silt - nagu meil oleks mingit valikut.

Tegin Prada poest pilti, sest olen vaene. Nüüd pildi pealt näen, et müüja vaatab otse kaamerasse. Piinlik.

Üheksas päev (tegelikult juba lennukis)

Lõuna-Aafrika lennujaamas oli juba veider, et pidi sabas seisma, et viisat näidata ja pidi tollis kaupa deklareerima. Euroopas on see mingi iidne iganenud tava, mille peale keegi enam ei tulegi. Seejärel võtsime endale auto, kuna minu üks parimaid sõpru Victoria (Vee), kes siin Kaplinnas elab ja keda ma varsti näen, soovitas, et see on kõige mõistlikum. Ühistransport on selline nigelavõitu ja ega siin väga ohutu lihtsalt tänaval kõndida ei ole. Seega saime endale pisikese valge VW Polo. Rool oli muidugi täiesti vales kohas. Ema läks esimese asjana vasakpoolse ukse poole ja kirus, et miks rool vales kohas on. Tegime endale selgeks, et vasakpööre toimub segamatult ja sõidad täpselt mööda teeserva (märksõna: lähedalt) ja parempöördel peab andma teed ja sõidad oma teeservast teise teeserva (märksõna: kaugelt). Igakord kui ema pidi parem- või vasakpööret tegema, kordasime mõlemad vastavalt „lähedalt“ või „kaugelt“. Kõik see toimus muidugi väga kannatliku ja rahuliku kõnemaneeriga, nagu üritaks käitumishäiretega lapsele ilma karjumata selgeks teha, miks ei või sõpra mudaga loopida.  Ema polnud varem niimoodi sõitnud, aga oli väga vapper ja sai hakkama. Leidsime oma maailma kõige armsama hotelli ja seadsime ennast sisse. Pesime maha 16h lennukit ja jäime (kogemata) magama. Ärkasime ja tundsime, et kõhud on tühjad ning sõitsime Kaplinna kuulsale V/A Waterfrontile. Sõime sushit, ema jõi Lõuna-Aafrika valget veini ja mina mingit šampanja kokteili (šampanja, brändi, Angostura ja tükk suhkrut). Meie vahva kelner, kuuldes, et oleme Eestist ütles, et teab Eestit küll - selline väike riik. Meie olime imestunud, kuid imestusime veelgi, kui poiss ütles, et teab meie jalgpalli meeskonda. Mina olin kohe oma teadmistega platsis ja küsisin, et mis ta siis teab kah. Poiss ütleb, et noh, te kaotate kogu aeg mingi 6-0, 7-0 - sellepärast teangi. Häh! 

ÜHEKSANDA PÄEVA PILDID

Vasaku käega käikude vahetamine pole üldsegi loogiline ju! Meil oli õnneks automaat, sest me ütlesime Hertz'is müügionule, et teil on liiklus valel pool ja me ei saa mingite käikudega praegu tegeleda

Meie väike autu. See pilt läheb jälle selle kausta alla, kus Silvia ei suuda asjadest korralikult pilti teha.

Saime B&B'st toaga kaasa valvekoera

Meie B&B teine valvekoer

Ülemised kolm: Auberge Therese B&B. Alumisel on näha meie rõdu ja toauks.

Saabumisel ootas meid portvein ja käsitsi kirjutatu kiri, mis tervitas mind (ema mitte).

Hotellitoas on igaks juhuks ka kuumaveekott, sest mine tea, äkki tuleb isu paarkümmend aastat ajas tagasi minna ja nostalgiahõngu ninna tõmmata.

Üritasin rõvedast putukast pilti teha. Ei õnnestunud. Õnneks oli tüüp klaasi taga. Mitte nagu see nälkjas, kes parasjagu mu seinamööda üles-alla traavib.

Meie väike kööginurk

Minu voodi

Meie rõdupoiss. Teine rõdu on ka, aga sinna pole veel jõudnudki

Esimene Aafrika manneril tehtud endel

Ülemised viis: V/A Waterfront

Table Mountain pilvedes

Table Mountain õhtul

Meie suhsibaar eest...

...ja meie sushibaar seest.

Kohustuslik toidupilt ka. Toit on küll rohkem Aasia kui Aafrika, aga küll jõuab.

Bradley Cooper sööb jäätist

Nüüd istun siin B&B’s, kirjutan, kuulan, kuidas ema norskab ja vaatan kahtleval pilgul ukse poole, mille ette tõmmatud kardin kummituslikult liigub. Loodetavasti pole meil öösel tahmatuid külalisi (nii maiseid kui ka hingelisi).

Homme olenevalt ilmast sõidame kas Cape Pointi või Robben Island’ile.

Hamba kahle!