Monday 29 September 2014

24-27. päev - viimased piisad Venemaad


Kahekümne neljas päev
Viimane täispikk päev Peterburis. Mõtlesime, et kasutama aega tulusalt ja lähme kohe hommikul vara muuseumitesse. Mis tähendab, et lõpuks jõudsime ikka kella ühe paiku majast välja. Sõitsime metrooga teisele poole jõge, minul hakkas millegipärast väga halb ja sundisin ema kuskile kohvikusse sisse astuma. See oli selline kohvik-söökla-einela jne. Sõime koduseid viineripirukaid ja mingeid rasvaseid sõõrikuid, minu vere glükoositase kohe tõusis ja olin valmis edasi liikuma.

Plaan oli minna Kunstkamerasse, kus pidavat olema Peeter I veider erakollektsioon. Mina tahtsin kõige rohkem näha loodet purgis. Kui alguses sisse läksime oli terve esimene korrus täis erinevate rahvaste ja kultuuride elamisega seotud esemeid – no põhimõtteliselt potid ja pannid ja vaibad jne. Väga põnev (mitte eriti), aga ma tulin purgibeebit  vaatama. Teisel korrusel sain beebi + veel terve karja veidrusi. Nimelt Peeter I ajal sai Euroopas populaarseks igasuguseid imelikke asju koguda, nagu näiteks väärarenguga looteid ja eksootilisi loomatopiseid ja neid oma majas eksponeerida. Peeter I meeldis see väga ja ta tundis, et peab Venemaa rahvast harima ehk siis ta lõi Venemaa esimese muuseumi ja toppis selle veidrusi täis. Seal ei tohtinud muidugi pilti teha, aga ma olen juba nii osavaks muutunud, et muuseumimutid minuga õiendama ei tulnud. Olen professionaalne spioon (aga seda sõna igaks juhuks Venemaal ei öelnud, panevad minu ka veel purki teistele eeskujuks).

Kõndisime veel emaga ringi, aga ilm kiskus jube külmaks ja kõht oli ka juba tühi. Leidsime „Pelmennaja“, kus pakuti igasuguseid põnevaid pelmeene. Seal oli usbekistani, itaalia, korea jms pelmeene. Me emaga olime muidugi pettunud, sest me tahtsime Venemaal vene pelmeene, aga oli ainult neid kõige tavalisemaid lihakaid. Jõudsime kompromissini, et võtame siis vene pelmeene ja usbeki omasid. Hääd olid.

KAHEKÜMNE NELJANDA PÄEVA PILDID
Einojah siis.

Rasvalett whoop!

Veel rasvaletti whoop!

Õnnelik laps, õnnelike pirukatega.

"Satelliitteepott - kui oled teest kaugel"

Päris skelett. Pidavat olema hiiglane,

Purgibeebi!


Ülemised kaks: Pead ja südamed.

Rinnast kokku kasvanud siiami kaksikud.

Kahe peaga ja selgrooga loote skelett.

Peeter I poolt isiklikult välja tõmmatud hambad.

Peeter I surimask


Usbeki pelmenkud,

Sellist pole ammu saanud


Kahekümne viies päev
Tšekkisime hotellist välja, jätsime kotid sinna ja läksime postkontorit otsima. Vihma sajas – Peterburi valas pisaraid meie lahkumise üle. Postkontori leidmisega oli raskusi, läksime metroojaama, et küsida teed. Metroojaamas istus väikeses R-Kioski putkas mingi naine, kuskil 25-aastane, põhimõtteliselt noor Alla Pugatšova süsimustade juustega – kole nagu öö. Ema läks küsis ta käest, et vabandust, kus siin postkontor asub. Naine ei vaata meile ei otsa, ega isegi meie poole ja lehvab ükskõikselt kuhugi suunas. Ema küsib talt, et kas olete kindel, me just tulime sealt poolt ja ei näinud seal postkontorit. Naine nähvab: „Kui ma teist korda ütlen, kas siis usute?!“ Vot sellised on mõned inimesed siin Venemaal, aga ainult need, kes teoreetiliselt peaksid sind aitama. Inimesed tänavalt on väga lahked ja viivad su kasvõi ise kohale kui vaja.

Vahepeal suutsime ka oma alles ostetud kaamera ära kaotada. Hotellituppa. Ja pole ikka veel leidnud. Tõeline jura.

Siis läksime lennuki peale. Kui hakkasime maanduma, rappus lennuk kohutavalt. Kõige hullema turbulentsi esikohta ei saanud, aga teiseks võis küll tulla. Ma muidugi arvasin, et noh pole hullu midagi, mis see turbulents siis ära ei ole. Hiljem tuli välja, et olime orkaani sees maandunud. Viimane lennuk, mis üldse maandus Rostovisse see õhtu. Hiljem linna peal ringi sõites olid igal pool puud ümber kukkunud ja suur segadus. Hea, et me seda lennukis ei teadnud.

Rostovi lennujaamas läksime kõige pealt tollist läbi ja siis juba saali, kus omaksed ootavad. Selle saali küljes oli väiksem saal, kust said pagasi kätte. Ukse peal seisis tädi, kes käsitsi kontrollis kõikide pileteid ja pagasi peal olevat sildikest, et keegi midagi valesti ei võtaks või ei varastaks. Siis juba hotelli ja magama.

KAHEKÜMNE VIIENDA PÄEVA PILDID
Varenikud või sõrnikud. Täpselt ei saanudki aru.

Bisneskall lennujaamas.

Masin, milles saad raha eest telefoni laadida. Vahet pole, et pistik oli kohe kõrval.

Kõige paremini pakitud kott siiamaani. Isegi sang tehti külge.

Paks tahvel.

Lennukitoit.

Hotelli saabudes saime tervituseks kaks suurt arbuusi.

Meie lihtne hotellituba Rostovis.


Kahekümne kuues päev
Hommikul ärkasin, käisin hommikusöögil, aitasin emal loengut üles seada ja läksin uuesti magama. Magasin kuskil neljani. Ups. Siis läksime emaga sööma. Kanasuppi, seljankat ja pelmeene. Seal oli tädi, kellega purssisin vene keelt. Ta oli kohe väga imestunud, et olen Tallinnast ja ei räägi vene keelt.

Seejärel läksime „Kriminaalse Rostovi“ ekskursioonile. Nimelt on Rostovil alati olnud väga kuritegelik maik küljes. Gängide tõttu kutsuti seda ka Venemaa Chicagoks ja Venemaa Liverpooliks. Saime veel teada nii palju, et NSVL-i miilits on välja kujunenud Rostovi pättidest, kes hakkasid heaks ja kasutasid oma kriminaalseid teadmisi, et linnad korras hoida.


KAHEKÜMNE KUUES PÄEV
See tädike oligi imestunud minu vene keele oskamatuse peale. Muidu oli väga armas, olevat Tallinnas käinud ja talle meeldis.

Vaade hotelli eest. Puhas Lasnamägi (no offense). 

Parkimine pole probleem.


Kahekümne seitsmes päev
Hommikul käsime Rostovi suurimas loomakliinikus. Ema sõber loomaarst Sergei Sereda läks ülbelt kliiniku omaniku kabinetti, võttis kätte konjaki, avas selle ja sundis arstipoissi, kes meile tuuri tegi klaase tooma. Ma natuke maitsesin ka, aga kuna ma polnud midagi söönud, siis väga ei soovinud. Pärast sain teada, et Sereda on ise ka osaliselt selle kliiniku omanik ja võib niimoodi pomotseda.

Siis läksime emaga Doni naberežnajale (kaldapealsele) ja kõndisime veidi linna peal ringi. Kui tuli aeg hotelli minna, võttis ema hotelli poolt antud  takso numbri välja ja helistasime sinna. Saime enamvähem räägitud, et soovime taksot, oleme sellel tänaval ja siis katkes kõne (või pandi ära). Me ei osanud ka midagi teha ja ootasime natuke, et äkki takso tuleb. Kui 15min oli möödunud otsustasime, et helistame uuesti. Saime niipalju targemaks, et nad saadavad meile sõnumi kui takso saavad. Seda sõnumit ootasime veel pool tundi, kuni meil sai villand - helistasime neile ja nad lihtsalt tuimalt vastasid, et ei ole meil taksot. Ei mingeid vabandusi. Siis pidime bussi peale minema. Buss oli täiesti täis, kui me sinna peale astusime. Mina olin põhimõtteliselt ukse vahel. Aga see ei takistanud teistel inimestel bussi peale tulemast – no mis see tähendab, et buss on pilgeni täis, mul on vaja koju jõuda ja pelmeene keeta! Surin bussi ukse ja kolme inimese vahele.

Jõudsime vaevu elusana hotelli ja läksime banketile. Bankett oli normaalne, vahvat vene muusikut ja tema patsidega sõpra ei olnud. Natukese aja pärast polnud ka elektrit. Kogu tuba läks täiesti pimedaks. Veterinaarid hakkasid kohe erutusest huilgama. Viskasid oma nutitelefonid laua peale valgustama ja hakkasid lakke varjumängu tegema – koer ja tuvi olid kõige populaarsemad. Kuskil pool tundi kestis see jama. Me emaga olime niigi väsinud ja pimedus ajas veel rohkem une peale. Otsustasime minna hotelli magama ja siis tuli elekter tagasi. Otsus aga oli juba tehtud.

Hotelli poole kõndides tundus hotell kuidagi jube tühi ja kõle. Siis saime aru, et hotellis polnud ka elektrit. Tagasi ei viitsinud ka minna. Kuna tuppa sai elektroonilise võtmega, istutasime ennast hotelli fuajeesse maha ja magasime tugitoolides tund aega,  kuni tuled tagasi tuli.

Keset ööd tuli uuesti elektrikatkestus. Venemaa…


KAHEKÜMNE SEITSMES PÄEV
Kiisubeebi kliinikus.

Kusekividest tehtud kunstiteosed kliinikus.

Direktori kabinet. Direktor ise seinal, seirab konjakit laua peal

Saime pärast teada, et kliinik oli kaameraid täis. Privaatsuse rikkumine, ütlen mina,

Pet Sweat. Miks ka mitte pudelisse koguda? Tegelikult oli koertele ja kassidele mõeldud joogivesi. Nimevalikus aga kahtlen.

Koertele mõeldud küünelakid.

Koertele mõeldud küünelakid ja juukse(karva?)värvid. Ülemised kolm pilti on kõik tehtud mingitest Jaapani produktidest.

Koledate pulmakleitide seeria jätkub.



Ülemised kolm: Rostovi jõe Doni kaldapealne.



Ülemised kolm: võluvad agulid. 

Orkaani ohvriks langenud puu. Selliseid oli palju palju.

Meie pisike, aga ülerahvasatud buss.

Banketilaud enne...

...ja banketilaud pärast. Keskmine onu ei ole kohe üldse mitte õnnelik. Teised kaks üritavad teda maha rahustada.

Hotellilobby. Hiljem kustus ka see valguse kera (exit-i silt) ära. Patareid said tühjaks.



Lõpetuseks veel veidi Venemaa sõnamänge: sitimoll, bisneslanš, remont noutbukov, lendlord. 

Tuesday 23 September 2014

21. ja 22. päev - jaluta, jaluta ja jaluta veel.



Kahekümne esimene päev
Ema kolleeg Natalja Kiievist oli eelmisel õhtul emale öelnud, et tema läheb hommikul sellisele seiklusele nagu „Ekskursioon Peterburi katustel“. Me emaga olime õhtul linnas seda sama silti näinud ja imestasime, et mis see on. Kuna Natalja oli julgelt juba sinna helistanud ja kõik ära korraldanud, sokutasime ennast ka kaasa. 

Hommikul kell kaheksa (see tähendab umbes 6.30 ärkamist, rahvas) kohtusime „Punase Kuubiku“ ees mingi noore kutiga. Nägi välja minust noorem ja veidi illegaalne. Tutvustas ennast Jevgenina. Viis meid kuhugi kaugele-kaugele, mingist sisehoovist sisse ja väga kahtlasesse trepikotta. Minul süda juba veidi peksles, kuigi poiss oli pisike ja poleks ilmselt kolme kange naise vastu saanud. Viis kohe täitsa üles pööningule, nii umbes viiendale korrusele. Pööning nägi välja nagu tõeline õudusunenägu. Tuld seal ei olnud, tolm, ilmselt ka rotid, kitsas ja madal. Aga ronisime pööninguaknast üles ja olimegi katusel.

Ekskursioonist oli asi kaugel. Pigem oli tegemist eluohtliku turnimisega. Poiss küll näitas meile mingeid maju ja rääkis midagi, aga mina loomulikult ei saanud aru. Muidu oli tore Jevgeni iseenesest. Katusel ei olnud mingeid nööre, ega piirdeid – ainukesed kohad, kust kinni võtta olid elektrijuhtmed ja ainukesed kohad, mille taha varjuda, üksikud kaminad. Libe oli ka muidugi, sest kõndisime plekk-katustel. Ilmselt oligi tegemist millegi väheke illegaalsega, sest ühe katuse kohal ütles poiss meile, et siin peab väga-väga tasa kõndima. Miks, ta ei öelnud, aga ma arvan, et mulle ka ei meeldiks kui inimesed mu peakohal ringi tammuvad iga päev. Ilus oli küll iseenesest, aga täitsa tore oli tagasi koledasse pööningusse jõuda. Kusjuures, me arvasime, et „ekskursioon“ lõpeb kuskil teisel katusel, kust alla saab, aga ei-ei. Pidime kogu tee tagasi ronima.

Jätsime Ženjaga hüvasti ja läksime Neeva äärde Aurorat ära saatma. Nii, ma eelmises postituses kirusin seda Aurorat ja ma kohe räägin miks. Aurora on venelaste sõjalaev, mis legendikohaselt alustas sotsialistliku revolutsiooni. Nimelt tema stardipauk olevat olnud märguandeks Talvepalee ründamisele 1917. aastal. Aga, kas see on tõsi, ei tea. Ema aga oli endast väljas kogu selle asja pärast ja rääkis mulle, kuidas neile oli see NSVL ajal olnud vastik sümbol jms. Igatahes, see sümbol oli 97 aastat olnud täpselt sama koha peal ja nüüd viidi see minema. Me pidime seda tingimata vaatama minema. Aga nii veel oma paartuhat venelast olid tulnud sümbolit ära saatma ja meil polnud jõe ääres kohta. Läksime natuke seadusevastaselt mingi laeva peale ja keeldusime sealt ära minemast – oli vaja ju seda neetud Aurorat pildistada. Minul oli sellest rauakolakast no nii suva, et olin sokivabrik. Tõesti. Aga ema nõudis pilte ja eks ma siis tegin. Kõik mu ümber olid jube põnevil ja ootasid, et saaksid vaadata kuidas üks laev liigub. No ausalt, inimesed hõiskasid ja kiljusid, kui nad nägid eset, mis tegi seda, milleks ta loodud on. Sel hetkel küll tundsin, et mida on? Mul on vist selle sümboolsusega natuke kehvasti.

Aurora lahkus lõpuks ja minu õnneks ja me läksime tagasi hotelli. Oli vaja minna teise, sest konverents sai läbi, aga meie reis Piiteris veel mitte. Tulime täitsa kesklinna pisikesse armsasse hotelli. Istusime siin natuke, aga siis saime aru, et ilm on liiga ilus ja kell ka alles kahe paiku, lähme kõnnime ringi. Ema tahtis rahumarssi leida, aga seda vist ei toimundki. Pisike Putin keelas ära. Teel nägime ilusaid maju, kassikohvikut (kuhu järgmine päev tagasi läksime) ja Iisaku katedraali. Ostsime mingit veidrat mulliteed, käisime moe-outlet’ides ja kõndisime veel pikalt. Kokku umbes 22km. Hotelli jõudes kirjutas ema blogi, mina puurisin telekat. Leidsin filmi, mis oli algselt vene keeles, peale loetud prantsuse keeles ja vene keelsete subtiitritega. Miks oled nii veider, Venemaa? Siis sattusin mingi Lõuna-Korea kanali peale ja vaatasin K-Popi kuskil 1,5h.

KAHEKÜMNE ESIMESE PÄEVA PILDID
Peterburi metroorong ja tuhisevad inimesed.

Selle ukse taga on rong, aga samahästi võiks ka lift olla.

Krasnõi kub ehk punane kuubik. Ženja on ka kuskil seal.

Õuduste kelder. Ei tahaks Venemaal sellisesse kohta sattuda.

Julged naised lähevad katusele.



Ülemised kolm: vaateid katustelt.




Ülemised neli: Turnimine täies hoos. Piltidel ema, Natalja, Ženja.

"Püüa päeva".... Pigem püüa mind, kui ma katuselt alla kukun.

Õnneks ei jäänud viimaseks pildiks minust.

Maja kõrgus ülevalt.

Maja kõrgus alt.


Ülemised kaks: sellisesse treppikotta meid tassiti.

Katusesed käed.

Isegi sillad tõsteti Aurora jaoks üles.

Ja venelasi tuli lähedalt ja kaugelt - kes jalgsi, kes ponidega.

Ka ehitusmehed lõpetasid töö, et vaadata Aurora viimast reisi.


Ülemised kaks: seal ta läheb, see konsevikarp.

Ja miljon venelast teeb pilti.

Natalja nägu väljendab rõõmu, minu oma mitte nii väga just rõõmu.

Botaanikaia Lenin piilub puude vahelt.

Autokohvik.


1904. aastast pärit Jelisseejevi kaubamaja.

Miks mitte panna suurt ananassi lühtrit keset poodi?


Näevad välja nagu päris puuviljad? Tegelikult olid martsipanist.



Maitsed: ananass, jaapani laim ja Coq Rit Co? midagi sellist, ei mäleta.

Gandalf või Gendal(mähkisnjäkk)f.

Priviligeeritud laps viskas kalli tõukeratta nurka ja mängib kilekotiga.




Ülemised neli: kunagi vürstide akadeemia. Kui küsisime, et kas võime maja peal ringi vaadata, ütles kuri onu majavalvur põlglikult: "Ei, see pole mingi muuseum!"

Hiljem leidsime Ženja telefoni numbri uuesti tänavalt. Kel huvi on ja siiakanti satub, minge ka.


Ülemised kaks: kassikohvik.


Ülemised kaks: Kassikohvikus sain pildi, kus pidin üles otsima 80 kassi. Minus tärkas taas laps.


Ülemised kaks: Iisaku katedraal.



Ülemised kolm: Mullitee kohvik.

Minu mullitee: Roheline jäätee kumkvaadimahla ja kirsimullidega.

Mullid kohvis (ema võttis kohvi).



Kahekümne teine päev
Hommikul oli meil kokku lepitud kohtumine kassidega. Nimelt oli eilses kassikohvikus ka laivis kassid olemas, 15 tükki nimelt, kes olid erinevatest kohtadest päästetud ja kes seal elasid. Sinna jäime muidugi hiljaks, sest me eeldasime, et pfft mis see siis ära ei ole 20 minutiga kuhugi jõuda. Tuli välja, et paljugi on ära. Kassikohvikus tervitasid meid kõige nunnumad nunnud maailmas ja see oli väga tore. Eriti veel sellepärast, et pole oma Maksimkat juba kolm nädalat näinud ja igatsus oli suur. Kui oleks nüüd kuskil ka üks koerakohvikut, kus Paula asendajaid nunnutada.

Seejärel kõndisime veel ringi, ema näitas mulle Maria teatrit ja Peterburi Jaani kirikut, siis tulin mina koju kirjutama ja ema läks kliinikusse. Mis seal juhtus, seda ma täpselt ei tea, minul oli aga kodus väga tore. Eks ma natuke kirjutasin ka, aga enamusajast tantsisin ringi, sest sain lõpuks (sorri, ema!) üksinda ka olla.

Õhtul saime linnapeal kokku ja läksime vene toitu sööma. Restoran oli eelmine õhtu välja valitud, tundus ehtne ja äge. Sisse astudes kuulsime esimese asjana prantsuse keelt. Kui olime maha istunud, ilmus tohutu kari jaapani turiste (väike pataljon poleks palju öeldud) ja saime aru, et olime turistilõksu langenud. Selle õuduse leevendamiseks tuli hakata suurtest kogustes viina jooma. Ei tegelt, teen nalja, kuigi viina tellisime küll, proovimiseks. Ühe tavalise Beluga ja ühe Beluga Gold’i. Tahtsime teada, et kas kahekordne hinnavahe esineb ka maitses. Ja nii oli – Gold oli palju parem ja puhtam - võiks ju öelda, et kuldsem. Kui meie emaga klaase kokku lõime ja jooma hakkasime, pööras kogu jaapani turistide laud oma pead meie poole ja piidlesid meid. Meil emaga hakkas veidi imelik, sest tunne oli tõesti nagu oleksime eksponaadid (üks jaapani naisuke isegi tõusis püsti ja seletas meie poole midagi just nagu giid), aga mis ikka teha – jooma pidi. Prantsuse onu minu selja taga vaatas veel kõvasti kauem ka. Võib-olla nad mõistsid hukka, et ema oma lapsega koos kangemat kõmmutab. Veel sõime kalamarja pliine, muidugi pelmeene ja babuška vareenikuid. Otšen vkusna. Vareenikud maitsesid veidi nagu pastlad, aga täiest korralikud pastlad olid. Prantslased sõitsid kalli raha eest Venemaale, tulid spetsiaalselt vene restorani ja tellisid kana ratatouille’i – uskumatu! Tulime koju ja oligi kõik. Päev läbi.

KAHEKÜMNE TEISE PÄEVA PILDID
Kassidega kohtumisel tõmbasime jalga haiglasussid. Minu omad ÕNNEKS sobisid mu papudega.

Kasside troon.

Loe kassid kokku!

Alati mossis (kuid tegelikult väga armas) Knopka.

Magama peab seal, kus saab.

Kiisude kuhi. Nad olid kõik omavahel suured sõberid.

Erinevad silmad.

Kass, kellel on pikk keha, aga tibatillukesed jalad. Täpselt nagu kasside versioon taksist.

Pisike karvutu peitis oma külma nina soojendamiseks sõbra karva.

Minu suurim sõber, nimeks Shtaki. Nägi välja nagu Snowball filmist "Stuart Little"


Mina ja Shtaki hängime.

Tundsime emaga mesimagusat pirukate lõhna ja keerasime kiirelt ümber nurga oodates pirukapoodi.


Nurga tagant vaatas meile vastu see. Seal võis leida ainult mahavisatud pirukaid.


See maja oli müügis. Kaalusime emaga tõsiselt ostmist.



Ülemised kaks: Šokolaadi muuseum. Sealt ostetud šokolaadid on liiga magusad.



Tänav, kus majadel on reprodukstioonid kuulsate vene kunstnike maalidest.


Vahva kunstnikuonu.

Meie hotell kostitab meid iga päev kella kolmest viieni tee ja koogikesega.

Meie vene õhtusöök.

Konets. Bakaa!