57. päev – 27.
oktoober
Kui hommikusöögi aeg kätte jõudis, olime me Maariga ikka
veel voodis. Mina uurisin oma reit, sest see oli punane ja veidi katki, ja voodilina,
millel oli veider verelaik, just selline nagu lutikad võiks endast maha jätta.
Olin kuskil lutikate tekitatud vereplekki näinud ja kohe lõi selle pildi silme
ette. Kes teab, äkki olidki?
Lõpuks saime ka keha kinnitatud. Olime eelmine
õhtu otsustanud, et jääme veel üheks ööks Veneetsiasse, et ei peaks jubedalt
sagima ja saaks linna rahulikult nautida. Seega pakkisime kohvrid kokku ja
vedasime kogu oma kola põhisaare peale. Ka seal oli meil väga tore hotell nimega
Centauro. Vastuvõtus ootas meid koer ja kui ema oli avaldanud oma ameti, ilmus ka
koer omanik ja hakkas emale oma Jack Russelli terjeri nahakonditsiooni
kirjeldama. Me ootasime kolmekesi õues. Õnneks oli ilm ilus ja
päikesepaisteline. Lõpuks jõudis ka ema.
Isal oli üks kindel koht, mida ta tahtis kindlasti näha – Doodžide palee
(selle eestikeelse nime sain näiteks teada Wikipediast – muidu tuntud ka Doge’s
Palace nime all). Veneetsia oli esimene koht, kus keegi peale minu meie grupist käinud ei olnud. Mina käisin eelmine
kord kaks aastat tagasi oktoobri lõpus koos VHK tütarlaste kooriga ja siis oli
põhisaar meeletult rahvast täis pakitud. Kujutasin jubedusega ette, mis
järjekorrad seal palee ees võivad olla. Otsustasime siiski minna ja Püha
Markuse väljaku ära vaadata, ning seal olles otsustada palee suhtes.
Jõudsime pärale, mina üritasin natuke oma eelmisest korrast
pärjatud teadmisi ümber jutustada (ega ma väga palju ei mäletanud ja enim
mäletatust oli ilmselt valesti meelde jäänud või ajaga ajust kadunud). Jõudsime
Doge palee juurde välja ning nägime järjekorda. Isa oli aga võtnud vastu
otsuse, et tuleb minna ja nii saigi. Õnneks liikus järjekord kiiresti edasi.
Doge palee on tõesti väga huvitav koht, mida soovitan
külastada, kui mahti on ja turiste pole. Seal on esindatud arhitektuur, kunst,
isegi geograafia – kõikidele leidub midagi. Minu kolm lemmikut olid:
- vanad geograafilised kaardid ja kaks suurt gloobust – ma täpselt ei mäleta, aga eks nad kuskilt 16. ja 17. sajandist pärit olid. Me tundsime kõik väga suurt huvi nende vastu, üritasime muidugi leida Eestit ja tema linnu ning vanaaegsete nimede järgi ära arvata asukohti. Lõbus ja ajumurdev mäng.
- Hieronymus Boschi „Põrgu“. Mulle on alati tohutult meeldinud maalid, mis on pigem tumedates toonides, sest minu jaoks näitab see kunstniku meisterlikkust, et ta oskab nii oskuslikult värve segada, et tumedas ruumis tekitada valgust ja varje. Samuti on Boschi "Põrgu" väga detailne, seal toimub korraga palju ja seetõttu on temas ka palju vaadata.
- Lemmikuks toaks sai kõige suurem saal palees, mis sisse astudes võtab sõna otseses mõttes hingetuks. Nagu terve palee on ka see ruum tumedates toonides, kuid seinamaalinguid valgustavad suured aknad. Ma olen väga palju suuri ruume näinud, kuid see oli midagi hoopis teistsugust. Ilmselt just selle karmusi tõttu, mis seal oli.
Muidugi läksime ka üle „Ohete silla“ vanasse vanglasse, mis
ei olnudki nii kole, kui oleks arvanud – voodid olid täitsa olemas, kuigi
puust. Nägime ka suurt ampluaad relvi, täiesti uskumatuid inseneeria ja metallurgia
seadeldisi – ka poistele on seal palju näha ja teha.
Tulime välja ning üldse ei plaaninudki Püha Markuse
katedraali minna, sest olime enne paleesse sisenemist näinud seal tohutut järjekorda. Kui sinnamaani jõudsime, oli tee ukseni täiesti vaba ja me
mõtlesime, et kui tihti seda ikka juhtub? Basiilika on tasuta ja täiesti
erakordne. Kõik pinnased – põrandad, seinad, laed – on kaetud imetillukeste
mosaiigitükkidega, ning repetatsioon on minimaalne. Kõik kiiskab ja sätendab ja
on tõesti muljetavaldav.
Kui sealt välja jõudsime, olime väsinud ja juba näljased, ning
paigutasime ennast Rialto silla alla/kõrvale sööma. Muidugi oli see ilmselt
kõige kallim toidukoht, mille suutsime valida, ning me sõime väga minimaalselt
– taldriku juustu ja taldriku pastat nelja peale. Seejärel suundusime edasi.
Kõndisime ja kolasime pikalt ja laialt, kui kell juba õhtu
poole kiskus, läksime istusime imearmsasse pisikesse veinibaari ja jõime
erinevaid veine (olen endale märkmetesse kirjutanud Chianti, Grinolino,
Valpolicella – mäletan ainult seda, et kõik olid väga head.). Istusime kõik
näoga tänava poole ja mängisime mängu: „Arva ära, mis maalt on turist?“ Meil
läks arvamisega väga hästi, või vähemalt nii me arvame, sest ega me ei julenud
ega tahtnud pärast kellegi käest küsima minna, et kust te siis ikka tulete?
Vahva oli ikkagi.
Kõndisime veel edasi. Mina leidsin iga nurga tagant jälle
koha, kus olin varem olnud ja tegin pilti samadest asjadest, mis kaks aastat
tagasi. Olin samuti kaardilugeja, aga ilmselgelt ei suutnud samal ajal kaarti
jälgida, uudistada ja uurida, vanu asju pildistada ja kõndida ja vedasin
meid üha kaugemale meie hotellist. Üks
hetk leidsime ennast väga armsa väikse väljaku pealt, kus oli tore suur maja,
mis nägi välja nagu raamatukogu. Otsustasime sisse piiluda. Ooteruumis oli suur
punane vaip, mina tegin muidugi pilti, mille itaalia valvurionu ära keelas.
Edasi aga võisime minna, ning läksimegi, kuni üks hetk saime aru, et olime
haiglasse sattunud. Väga huvitav haigla oli, vana, ja siis jõudsime sisehoovi,
mille juurde oli ehitatud modernne osa. Me aga tahtsime sealt välja saada, kuid
kuidagi ei õnnestunud. Lõpuks pidime kohaliku arstionu käest küsima ja saimegi.
Olime jõudnud oma rännakutega juba täitsa teisele poole Veneetsiat. Käisime
poes, ostsime õhtuks süüa ja marssisime edasi. Mina arvasin ikka, et tean, kuhu
läheme. Üks hetk juhtus meie teele veterinaarkliinik, millesse ema kiiresti ära
kadus. See andis mulle natuke aega hinge tõmmata ja huvi pärast kaarti vaadata.
Peale pika puurimist sain aru, et paar sammu veel ja oleksime kaardist välja
kõndinud. Kui ema tagasi tuli, olin õige suuna kätte saanud ja suundusime
tagasi hotelli.
Maari oli hommikul näinud mingit flaierit, kus pakuti
Veneetsia mõrva- ja müsteeriumituure. Mina olin suhteliselt vastumeelne sellele
ideele, sest olin väsinud, õues oli küm ja pime ka pealekauba. Maari aga ütles
umbes midagi sellist et: „Mina sinuga "Troonide mängu" tuurile läksin, nüüd tuled
sina minuga mõrvatuurile.“ Mis siis ikka, uuesti püsti ja hotellist välja.
Saime giidionuga Püha Markuse väljakul kokku ja ostsime piletid.
Onu oli terve oma elu Veneetsias elanud ja väga vahva. Kohe saime kõik hästi
läbi ja meie grupp oli mõnus – väike ja soe. Onu viis meid igast huvitavatesse
kohtades, mõned parimad/meeldejäävamad faktid siin:
- Püha Markuse väljaku keskel asuva kellatorni Campanile otsa riputati pisikesed puurid, kuhu suruti sisse kurjategid – nad ripusid seal külma ja soojaga isegi nädalaid ja kannatasid oma kuritegude eest.
- Veneetsias on müüt lihunikust, kes keetis lapsi ning pakkus nende liha kohalikele, kuni üks päev leiti sealt varvas/sõrm ja lihunik tõmmati viieks tükiks.
- Surmamõistetud asusid Püha Markuse väljakul näoga kellatorni poole, et nad näeksid täpset kellaaega, millal nad surmati.
- Veneetsia oli vanasti nii kuritegelik, et rikastel olid alati vähemalt kaks turvameest kaasas, kui nad tänavatel käisid.
Kõnnime Maariga grupi sabas ja näeme, et liigume täitsa meie
hotelli poole, lähme kitsast käigust sisse ja meie hotell jääbki paremat kätt. Mõtlesime juba, et oleme jälle kummitushotelli otsa sattunud ja see on üks osa tuurist. Aga siiski,
keerasime ära ja külastasime kuulsat Bovolo spiraaltreppi, mis jäi meie
hotellist umbes 10 meetri kaugusele. Me poleks ilmselt sinna osanud vaadatagi, kui
poleks tuuriga koos läinud.
Tuur oli väga äge ja selle lõppedes läksime tagasi hotelli
ja vajusime sügavasse ja väsinud unne.
VIIEKÜMNE SEITSMENDA
PÄEVA PILDID
Ülemised kaks: palee siseõu
Vahvad hommikusöögi teepakid
Nahaprobleemiga vastuvõtukoer
Selline kitsas ja tume kõrvaltänav viis meid meie hotellini (ja sealt lõpust vasakule keerates ka kuulsa keerdtrepini)
Hotelliäärne plats
Tähtsad tegelased ja tähtsad riietused
Püha Markuse väljak...
...ja basiilika, mis minu meelest on kogu aeg paranduses. Võlvkaarte juures näete inimsaba, mis paremale pildist välja liigub.
Õigetel restoranidel on ikka live muusika.
Doožide palee
Meie palee järjekorras
Suht igav jah
Stiilne meesterahvas, kes ka meiega järjekorda jagas.
Ülemised kaks: palee siseõu
Vana udune kaart
Vana udune Doge. Mulle tohutult meeldivad nende teravad mütsid. Eriti siis kui need lähevad nende teravate lõugadega kokku.
Detailne doge'de sugupuu või valitsemispuu.
Väsinud vanurid
Ülemised kaks: natuke lihtsat ilu
Ülemised viis: natuke suursugust ilu. See ongi see peasaal, mida enne mainisin.
Tähtis pilt. Kui aus olla, siis eriti ei tea, mis siin toimub. Tegime pilti, sest vasakult teine näeb välja nagu Lenin.
Maari imetleb vanglamüüre. Koduinspiratsioon?
Vasakult: äge hobuturvis koos kõrvadega (et ei tekiks kõrvapõletikku), SUUR NUGA ja kõverad vibud.
Orkide lahingumüts.
Need olid tohutusuured mõõgad. Ma ei liialdi, kui ütlen, et minu pikkused (olen 165cm).
Erinevaid nuiasid.
Ausalt öeldes, kogu see väljapanek oleks nagu Keskmaalt kokku veetud.
Algelised püssmõõgad. Väga ägedad mehhanismid.
Seadeldis naisterahva väärikuse säilitamiseks.
Kuue toruga püss, kui õigesti mäletan.
Vangla aknad.
Vangla siseõu
Vangla uks
Teen pilti kuidas turistid teevad "Ohete sillast" pilti. Olin ise silla sees ja tegin neile koledaid nägusi. Kui keegi kodus sisse zoom'ib, saab toreda üllatuse.
Pilt pildist.
Ülemised kuus: Püha Markuse Basiilika. Terve ehitis oli kaetud mosaiigiga. Detailid on tõeliselt hämmastavad. Täitsa ruumilised põrandad.
Ponte di Rialto
Sellest uksest tegin ka eelmine reis pilti. Kui te korralikult vaatate, siis näete, et uks on altpoolt vee all ja trepid ka täitsa. See näitabki, et Veneetsia upub.
Maari ostis rõveda rohelise olluse.
Tänavad on Veneetsias tõesti kitsad.
Üritasin salaja üleval vasakus nurgas olevast mehest pilti teha. Ta vist nägi, sest peale pildistamist pani ta vihaselt akna kinni.
Ülemised kaks: väga tore jäätise koht. Ostsin juustukoogi "jäätist", mis tegelikult oligi pulga otsas juustukook. Maitsev, aga rammus.
Leidsin üles ka selle söögikoha, kus eelmine kord koos sõbranna Gretega (tsau, Grete!) söömas käisime.
Ülemised kaks: väike kõrvalpõige - veininauding
Mulle millegipärast väga meeldis see kiitsakas väikeste idamaiste nüanssidega maja.
Kohalikud noored tegid silla peal suitsu. Tuli udune, sest kartsin pilti teha, sest äkki tulevad veel kallale, ja kiirustasin.
Ilusate värvidega järjekordne udune pilt.
Ülemised kolm: sattusime haiglasse. Arhitektuuriliselt väga huvitav koht.
Haiglal oli ka oma kopteri maandumisplats
Tuvid Veneetsias
Veel tähtsaid vidinaid
Meie teine hotellituba
Ülemised kaks: mulle tohutult meeldisid hotelli laepalgid koos modernsete valgustitega. Väga ilusti tehtud.
Aknast avanes selline vaade. Täpselt õige koht, kus vaikselt midagi illegaalselt paadi pealt maha laadida ja varjudesse kaduda.
Selline vaade ka.
Samuti nägime otse vastasmaja korterisse. Väga peen värk oli. Omanikud olid ka vist just kuskilt väljast tulnud - ülikondades ja puha. Ainult et lapsel oli vist halb olla, sest ta lamas diivanil ja ema jooksis veeklaasiga tema ümber.
Vanemate tuba oli palju suurem!
Maari, ostmas kehakinnitust enne mõrvatuuri.
Ülemised neli: Püha Markuse väljak õhtuvalguses.
58. päev – 28.
oktoober
Hommik koidab ja me peame Veneetsiast lahkuma. Asume teele
bussijaama poole. Teekond on pikk ja väsitav. Eriti isale, kellel on väga suur
ja raske kohver, ning peab seda kogu aeg sildadest üles ja alla vedama. Mina
olen taaskord saanud kaardilugeja ameti, sest ma olen lihtsalt nii osav, ning
pean kogu aeg mainima, mitu silda veel ees ootab, et teised ei kaotaks indu.
Jõuame rongijaama juurde, sest isa oli öelnud, et sealt lähevad
bussid. Ei lähe. Mina panen kalli 3G sisse ja saan teada, et õnneks on see kohe
raudteejaama kõrval. Ühe SUUUURE silla kaugusel. Oh seda Veneetsiat ja
kohvrivaenulikke sildu!
Jõuame sinna, astume bussi, mis viib lennujaama juurde ja
istume kohe ilusti maha. Piletitest ei tea keegi midagi. Ma lähen vaatan
bussipeatuses olevat silti ja seal öeldakse, et peab ostma kassast. Lähen
kiiruga kassasse, õnneks jõuan piletid osta ja tagasi bussi enne, kui too
minema sõidab.
Jõuame ilusti lennujaama, sealt oli plaanis võtta auto.
Oleme ohjad andnud isale, sest tema oli eelmine õhtu meile juba auto ära
broneerinud, nüüd on ainult vaja võtmed saada ja minema vurada. Isa ütleb, et
autoplatsilt saab. Lähme sinna. Isa on muidugi ära unustanud, mis firma auto ta
võttis ja platsi peal on mitmeid firmasid. Mina lähen ema webmaili, et sealt
vaadata. Leian kaks meili. Avan neist viimase. Loen sealt: "teie aplikatsioon
ei läinud vea tõttu läbi". Ütlen siis vanematele ka, aga isa ei usu mind. Tema
olevat ikkagi ära reserveerinud. Siis aga tuleb välja, et ema meili küll nägi,
aga lahti ei teinud, sest ta arvas, et see ongi kinnitus. Kokkuvõttes, autot
meil pole. Oeh. Vanemad! Meie Maariga ei viitsi ka midagi teha, et neid aidata, saagu ise oma kakaga hakkama - jääme platsile istuma, ema-isa lähevad lennujaama
autot võtma.
Istume ja istume Maariga, sööme krõpsu, teeme nalja, vaatame
kuidas onu sissepekstud tagaklaasiga autot manööverdab. Lõpuks tulevad ka
vanemad autoga ja sõit võib alata.
Suundume Veneetsiast lääne poole, sest olime võtnud endale
mitmeks ööks korteri Garda järve äärde. Kõigepealt aga peatume Paduas. Mina
magasin kogu teekonna sinna maha.
Esimese asjana pargib ema autol tagakülje mõlki. Õnneks
olime targemad kui Lõuna-Aafrikas ja võtsime täiskindlustuse. Mis seal siis
ikka. Astume autost välja, ilm on ilus ja päikseline, ning lähme Paduat
avastama. Olin vaadanud, et Paduas on Itaalia suurim avalik väljak, vist isegi
Euroopa suurim. See aga asus liiga kaugel. Kondasime lihtsalt ringi. Nagu
imeväel jõudsime just kõige õigematesse kohtadesse. Väljakut ei näinudki, küll
aga nägime vahvat turuplatsi ja vana kellatorni, mille alt läbi minnes jõuad
Padua ülikoolini. Ülikoolilinnak on väga vana ja muljetavaldav, igalpool on
ilusad tüdrukud ja šarmantsed noormehed, õhk lõhnab tarkuse järele. Okei, see
on veidike liialdus, aga tekitas küll tunde, et tahaks ülikooli minna. Kondame
veel ringi, ostame armsast pagariärist makroone, mulle mingisuguse itaalia keele
õpiku ja lähme istume autosse tagasi. Autos mängime mängu, kus mina loen oma
õpikust itaaliakeelse sõna ja teised peavad arvama, mis see on. Lähemal vaatlusel
avastan, et olen kalli raha eest ostnud mingisuguse edasijõudnute itaalia grammatika raamatu.
Ise arvasin, et oh, äge! - pildid on sees, saan siit õppida itaalia keelt. Pilte
oli ainult alguses (veidrad olid ka - pesumasin, prillitoos jne) ning mida lõpu poole, seda keerulisemaks kogu see asi läks.
Teistele ei ole siiani öelnud, et selline asi sai ostetud. Isale eriti, sest tema plekkis kinni. Vabandust, Vallo...
Sõidame edasi oma sihtkoha poole. Lõpuks jõuame ka
Sirmionesse, ei leia kõige pealt oma korterit üles ja siis näeme, et on kinni
ja kedagi pole. Helistan tädile ja tädi ütleb, et ta tuleb poole tunni pärast
või õhtul - kuidas meile sobib. Meil vahet ei ole, otsustame siis, et lähme
sööme kõigepealt, siis vaatab edasi. Üritame sööma minna, aga kõik kohad on
kinni. Siesta? Ei tea. Liiga väsinud ka, et välja mõelda. Lähme tagasi, on saabunud ka tädi, kes juhatab meid meie
ilusasse korterisse.
Mis edasi sai, ma täpselt ei mäleta. Me läksime vist poodi,
sest ei viitsinud restorani minna, ostsime igast jura ja tegime kodus õhtust.
See oli vist ka see õhtu, kus mina ja Maari vaatasime õudukat poole ööni ja
siis ei ärganud hommikul üles. Vist… Palju aega on möödas ja aju kirjutab mälestused üle.
VIIEKÜMNE KAHEKSANDA
PÄEVA PILDID
Sellised föönid tuletavad mulle lapsepõlve ja koledaid klooriseid veekeskusi meelde.
Ülemised kaks: teotorn.
"Soccer mullet" - eriti populaarne isehakanud kuradite hulgas.
Vaene auto sai kellegi viha enda klaasi
Ja olemegi jõudnud Paduasse.
Padua ülikooli sissekäigu kohal olev kell
Lahe trummivanamees
Paduas makroonid. Tõeliselt head olid tõesti.
Meie tagasihoidlik korter Sirmiones.