...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 51.-54. päev - Paha on olla, aga kultuur ei oota.

51. päev – 21. oktoober

Järgmine hommik sunnib ema meid üles, ei mäleta ka enam, mis põhjusel. Vist pidime ennast hotellist välja kirjutama. Minul on no vabsjee paha olla, küündin kuidagiviisi dušini, panen vee käima ja istun dušikabiini põrandale maha. Ei jaksa käsi tõsta, seepi võtta, jalgu liigutada jne. Lõpuks saan ennast pestud, aga ega see enesetunnet ei aita. Vaadake, pohmelusega on ikka nii, et mida aeg edasi, seda nahaalsemaks kurjam muutub. Kirjutame ennast välja, aga otsustame, et Kotorist me veel ära ei sõida, pole veel õieti midagi näinudki. Õnneks on abivalmis Miloš meile korraldanud mingis teises hotellis toa, kuhu siis oma asjad viime. Seejärel lähme sööma. Maaril on ka veidi kehvem enesetunne, aga mitte vist nii hull. M: Pea on hell ja silmad ausad, aga mitte nii ausad kui Silvia silmad. Igaljuhul piisavalt paha, et kogu restorani vedelikud endale tellida. Kelnerionu muigas kõvasti, kui meie tellimust kuulis: 3 apelsinimahla, 2 kokat, 2 vett, kohvi, 3 toitu.

Kui söödud sai, läksime tagasi hotelli. Mina vist magasin veidike ja ema tegi tööd: lebotasime niisama, sest ei olnud küll erilist tahtmist ennast liigutada. Kuskil kolme paiku saime endast jagu ja läksime Kotori linnamüüridele turnima. Muidu oli väga vahva, aga meie turnimine lõppes, kui sattusime mingi vanatädi aeda, kes kategooriliselt keelas meil edasi minna. Seejärel jalutasime veidi veel vanalinnas ringi.

Õhtul olime leppinud Milošiga kokku, et saame kokku, kui ta töölt vabaneb. Käisime ostsime õlut bensiinijaamast ja istusime mere ääres või fjordi ääres, või mis see ei olnud. Kuna oli juba külmavõitu, läksime ühte hostelisse, kus Miloš ise elas ja istusime köögis. Sinna sadasid sisse kaks prantslast – tüdruk ja poiss, ilmselt paar – ja kanadalane. Kui too viimane küsis, et mis te arvate, kust ma pärit olen, ütlesin mina aktsendi järgi USA ja kutt solvus. Küll ainult korraks ja naljaga, ütles veel, et pole üldse minu viga, sest ta on kõige ameerikalikum kanadalane, kes olemas võib olla. Miloš läks magama ja minul oli ikka veel väike iivelduse/väsimuse kombinatsioon kehas, läksin ka tuttu. Maari jäi veel sinna.

M: Party in Kotor continues. Kambas kahe eksklusiivselt inglise keelt rääkiva prantslase ja kanadalasest DJ Dylaniga jutustasime veel paar head tundi juttu ja janu ei tundnud. Prantslased keeldusid minuga oma ilusas emakeeles rääkimast, sest tahtsid vaid inglise keelt praktiseerida. Hindan nende ponnistusi ning suurt soovi, kuid aktsendis läks kindlasti nii mõndagi kaduma.. Igatahes rääkis ilus prantslanna pikalt ja laialt ja mitmeid erinevaid sõnu kasutades kuidas ta oli üle piiri omas pisikeses kotis Albaaniast kanepit toonud ja kui närvesööv see kõik oli. Samal ajal kinnitas meile tema peika, et kõik oli chill ja et muretsemiseks polnud üldse põhjust, kuid tema poleks saanud kotikest kindlasti mitte enda käes hoida, sest tal poleks seda kuskile olnud panna, loomulikult. Kumbki neist ei teadnud Eestist midagi, kuid lubasid kunagi kindlasti Viru Valget proovida.
DJ Dylan, seevastu, oli juba Viru Valget proovinud ning osutus hoopis eestluse ning eestlannade fännikski. Leidsime ühise armastuse Portland, Oregoni elektroonilise muusika viljelejate vastu, kuid uni tikkus ruttu ligi, ja kes teab, võib-olla kohtume veel kunagi ja saame oma jutud räägitud ja lood kuulatud. Soovin neile kolmele mõtteis head teed ning kerget seljakotti.

VIIEKÜMNE ESIMESE PÄEVA PILDID

(Järgmised kaheksa on veel eelmisest päevast, mis mul jäid üles panemata)

Veel ilusaid päikeseloojanguid. Selle pildi pealt ei ole hästi näha, aga taevas oli sel hetkel kuksil 6-7 lennukit ja need tekitasid väga ilusa efekti loojangule.

Selle pildi pealt on näha, kuidas müür on linna ümber ja ronib mööda mäge üles.

Üks sissepäss Kotori vanalinna.

Ülemised kaks: Kotori tühi vanalinn õhtul.

Selles köögis saigi seda rakiat joodud. Kurjam seisab seal laua peal.

Nüüd tulevad viiekümne esimese päeva pildid

Nagu ülemiselt kolmelt pildilt näha, mida aeg edasi, seda rohkem langeb mu nägu ja allub iiveldusele. Ema meelest oli see muidugi kohutavalt naljakas ja tuli kogu aeg pildistada.

Vedelikulaadung

Ülemised viis: Kotori vanalinn päevavalgel

Peakirikus olevad reliikviad. Kuna inglise keeles polnud midagi kirjas, siis kahjuks ei tea, mis ja kelle omad. Tegelikult, kui õigesti mäletan, siis polnud üheski keeles midagi kirjas.

Peakirik siis seest.

Üritasime esimesel päeval kassikohvikusse minna, aga sattusime kellegi pööningule. Väike Peterburi flashback.

Ülemised kaks: kui turnisime müüridel. Alumise pildi peal on puutükk (mitte mingi loom) ja seljatoeta arvutitool. M: Vaatega kontor.

Mulle meeldib, et see pilt udune on. Näeb välja nagu vaimumaailm.

Siin ongi siis see Miloš, kes meid väga lahkelt vastu võttis.

52. päev – 22. oktoober

Teate seda väljendit „vihma kallab nagu oavarrest“? Ma pole kunagi täpselt aru saanud, mida see tähendab, kas tegemist on sipelgate ütlusega, sest miks peaks oavarretäis vihma inimest morjendama? Hommikul ärgates kallas sipelgate jaoks vihma kui oavarrest, meie jaoks nagu pangega valataks kaela. Tõesti oli täiesti kohutav vihm, selline, et sa näed vihmapiisku mitte piiskadena, vaid suurte pärlitena, kui nad taevast alla sajavad. Kuna Kotor on väga vana linn, pole seal ka erilist kanalisatsioonisüsteemi, mis tähendab, et kogu vihm voolas lihtsalt mööda tänavaid alla. Meie aga olime eilse päeva laiskuses kogu tegevuse sellele päevale jätnud, mis tähendas kassimuuseumit ja Kotori müüride peal mäkketõusmist. Mäkketõusmine jäi kohe täitsa ära, sellest oli tõesti väga kahju, sest Kotor on selline huvitav linn, mille vanalinn on täiesti müüriga ümbritsetud ja osa müürist tõuseb mööda mäeserva üles täitsa tippu. Seda oleks tahtnud ise kogeda. Ootasime, et vihm järele jääks ja otsisime samal ajal korterit. Kuna olin eelmine õhtu kanadalasele öelnud, et lähme Dubrovnikusse, soovitas ta, et võtku me tuba mingis lossis, et pidi lahe olema. Panin bookingu internetilehekülge kohe sisse märksõna „Castle Apartments“ või midagi sellist, leidsingi hotelli ja broneerisin ära. Kuna ma tavaliselt vaatan, et kuidas me bussi-, rongi-, lennujaamast hotelli saame, panin ka seekord bussijaama ja hotelli Google Maps’i sisse. Tuleb vastus, et autoga on kolmteist tundi. Misasja? Ei saa olla. Vaatan uuesti ja olin täiesti kogemata broneerinud meile hotelli Prahas, 1275 km kaugusel. No pagan! Kõik on kanadalase süü. Poleks ta mulle mingist lossihotellist rääkinud, oleks ikka vanaviisi endale hotelli võtnud nagu enne tegime. Tegelikult ei tohi ma vaest kanada poissi süüdistada, eks ma ikka ise olin paras põmmpea. Üritasime hotellituba küll kellelegi läbi Facebooki maha parseldada, aga ei õnnestunud (naljakas oli veel see, et ema sai hotelliomanikult telefoni sõnumi, et mis kell Prahasse jõuate, siis saame toa valmis seada. Ütlesime neile, et teate, me ei tulegi).

Läksime kassimuuseumisse. Kahjuks kasse seal ei olnud, olid küll aga postkaardid ja vanad pildid kasside ja nende kuulsate omanikega. Väga huvitav kogemus. Tagasi hotelli jõudmine oli väga keeruline, sest vesi lausa tungis meie jalgadest üles madalama pinnase poole. Sumpasime kui jões ja olime vihmast üleni läbimärjad. Võtsime asjad, nägime õnnega pooleks veel korra Milošit, ütlesime head aega ja läksime bussijaama. Seal jõi ema kohe klõmmdi ühe rummiga tee ja läksimegi bussi peale, et Dubrovnikusse sõita. Olime eelmine päev ära kirjutanud ja märgistanud postkaardid, aga kogu selle vihmaga jäid nad meil posti panemata. Alles bussis tuli meelde. Õnneks peatusime veel Montenegro poole peal ja nägin kohe peatuses postkasti. Võtsin kaardid pihku ja läksin bussi esiotsa. Üritasin bussijuhile öelda, et tulen kohe tagasi, panen ainult kaardid posti, samal ajal vibutasin kaartidega. Bussijuht ütles mulle „njet“, või midagi muud samalaadset. Igaljuhul sain aru, et ei või bussist lahkuda. Ütlesin siis uuesti, et lähen ainult kaks meetrit sinnapoole ja tulen mingi 10 sekundi pärast tagasi. Sellepeale ütles kuri bussisaatan, et siis pead uue pileti ostma. Proovisin veel korra, aga ei aidanud midagi. Läksin sama targalt oma kohale tagasi. No, on raske inimesele vastu tulla, eks ole?

Dubrovnikusse jõudsime ka täielikus vihmasajus, vahe oli selles, et Dubovnikus oli lisaks vihmale ka kohutav tuul ja külm. Ootasime bussijaamas, sest korteriomanik oli lubanud meile vastu tulla. Tuligi väga armas Anita. Viis meid korterisse ja ema poodi, et saaksime midagi süüa teha. Me panime samal ajal Maariga kõik riided (reaalselt riided seljast ja kogu koti sisu) kuivama. Kui ema tagasi tuli, tegime endale pastat, sõime Anita enda kasvatatud mandariine ja olime rõõmsad.

VIIEKÜMNE TEISE PÄEVA PILDID

Kassimuuseumi valvekassid. Musta värvi ja ühel on üks silm - veidi kurjakuulutav oomen.

Ülemised kaks: jätsime kassimuuseumile pühenduse. Ma ei mäleta, et see oleks väga naljakas olnud, aga ju siis oli. Maari? M: Ma vist joonistan siin parasjagu mingit kõverat kassi.

See pilt pole küll kõige parem ettekujutus vihvavoogudest, kuid midagi ikka näete ja saate aru.

Käisime söömas kohas, kus suppi jagati nõiapotist ja täpselt nii palju, kui iga indiviid soovis.

Olen bussijaamas, märg ja kahtlustav.

Võib-olla sellepärast, et mingi võõras veider onu tahtis minu emaga pilti teha.

Ülemised kolm: vihmasadu bussis. Oligi nagu keegi pangega valaks pidevalt.

Piiri peal võeti ühe kuti auto ikka täiesti lahti. Kõik nurgad, mis võimalik, vaadati üle. Sel pildil on jäädvustatud hetk, kus kontrollitakse antenni.

Meie väike tagasihoidlik õhtusöök esimesel õhtul Dubrovnikus

53. päev – 23. oktoober.

Järgmine hommik oli juba välja tšekkimine. Anita oli väga lahke, ütles, et kui me tahame linna uudistama minna, siis võime kotid tema auto pagasnikusse jätta ja hiljem helistada, kui soovime kätte saada. Anita isegi viskas meid vanalinna väravate ette.

Ilm oli tõeliselt ilus, päike paistis ja oli isegi soojavõitu. Dubrovnik on tõesti kaunis linn – vanad kivimüürid ja hooned. Veidi Tallinna moodi, aga kuna on täitsa mere ääres ja kliima on ka rohkem vahamere moodi, siis kõik on kuidagi kollasem ja suurem. TOHUTULT palju turiste oli kahjuks. Ma ei kujuta ette, kui palju neid suvekuudel olla võib. Kõndisime mööda linna, otsisime emale koralli ja üks hetk leidsime end taaskord müüriväravate eest. Mina näen, et seal müüb onu Game of Thrones’i ekskursioone. Ma olin muidugi kursis, et „Troonide mängu“ seal filmitakse, aga ma ei teadnud, et tuure tehakse ja kuna meil oli vähe aega, siis ei tulnud mõttesse ka minna. Siiski läksin sinna leti äärde, et vaadata, mida nad pakuvad. Onu hakkas kohe midagi seletama. Me ütlesime, et me lahkume täna linnast ja ei jõua kahjuks midagi näha, aga äkki on oskab onu soovitada meile must-see kohti Dubrovnikust põhja poole? Onul oli ka paar kohta (kuhu me lõpuks ei läinud, aga vahet pole). Me tundsime, et olime nii palju ta aega kulutanud ja informatisooni pinninud, et äkki ikka peaks mingile ekskursioonile minema. Me tahtsime alguses funikulööriga üles mäkke sõita, aga onu ütles, et me saame sama raha eest minna tuurile, mis viib meid autoga üles mäetippu, siis Dubrovniku sadamat vaatama ja lõpuks maailma lühemat jõge ja oliiviõli tehast vaatama. Kuna tundsime end süüdi, otsustasime minna. Onu oli väga õnnelik ja juhatas meid parklas auto juurde, kus oli Igorinimeline mees koos koeraga. Igor oli meile giidiks, koer oli kaasas niisama. Igor oli väga huvitav inimene – inglise keel oli korralik, oskas meile väga palju rääkida Dubrovniku ja Horvaatia ajaloost. Samas rääkisime (või pigem rääkis ema, sest me Maariga ei teadnud teemast piisavalt) Jugoslaavia lagunemisest ja Euroopa Liidust ja Igorile Euroopa Liit kohe kindlasti ei meeldinud. Mulle endale tundus, et talle endine Jugoslaavia sümpatiseeris, sest ta rääkis pidevalt sellest, kuidas Horvaatia oli sel ajal väga kõva sõna ja neil olid kõik need autod ja need kodumasinad jne. Igori pideva jutu peale jõudsime ka vaateid imetleda – nii vaated Dubrovniku vanalinnale, kui ka sadamale olid väga ilusad. Maailma lühema jõe pikkusest väga aru ei saanud, sest me nägime ainult seda osa, kus ta oli jõgi, mitte seda, kust ta algas ja kus lõppes. Jõgi ise purskab maa seest välja, siis liigub 30m edasi ja suubub merre. Samal ajal kui meie jõge passisime, käis Igor mandariiniraksus ja tõi meile kõigile paar tükki.

Mandariini süües, suutis Igor meile veel igasugust mesijuttu ajada. Rääkis ette taha ära, et tal on mingi sõber, kellel on jube ilus farm kuskil põhja pool ja ta elab seal oma ema ja isaga, ema teeb meeletult head kodutoitu – õiget Horvaatia toitu – ja isa püüab otse merest austreid, et kui meil on soovi, siis kindlasti peaks minema. Me siis seletame, et me ikka lähme täna ära ja kahjuks ei jõua. Siis hakkasin ma mõtlema, et äkki ma ikka tahan sinna „Troonide mängu“ tuurile minna, võib-olla peaks veel üheks ööks Dubrovnikusse jääma. Arutame läbi ja ütleme Igorile, et kindlasti ööseks tema sõprade juurde maale juurde ei lähe, aga äkki on võimalik sinna varahommikul minna ja siis „Troonide mängu“ tuuriks tagasi olla? Igor oli kohe väga agar ja ütles, et kõike saab ja tal on ka sõber Dubrovnikus (Paavo), kelle juures me saaks veel ühe öö ööbida, kohe helistas oma sõbrale ja küsis hinna – lajatas meile 90 euroga. Me ütlesime selle peale, et veidi palju ja kohe asus edasi läbi rääkima. Lõpuks saime mingi hinna kokku lepitud (enam ei mäleta) ja Igor viskas meid meie vana korteri ette ära, et uue korteri omanik saaks meid ja meie kohvreid (mis Anita pidi oma korteri ette tooma) uude korterisse ära viia. Suur korterimöll käis, nagu aru saate. Saime kõik kohvrid ja veel kotitäie mandariine Anita käest ja läksime uude korterisse.

Korter oli suur, ja täitsa mõnus. Lebotasime seal. Küsisin siis telefoni kaudu Igori käest, et palju see homne värk maksma läheb ja tüüp pakkus välja 250 eurot. Meile oli see veidi palju. Sellepeale alandas ta hinda 160 euroni, kui lähme pealelõunat. Me ütlesime ikkagi ei aitäh ja läksime magama ära.

VIIEKÜMNE KOLMANDA PÄEVA PILDID

Sissepääs meie pisikesse korterisse, millele juba hüvasti ütlesime.

Korteri terrass eestpoolt.

Ülemised kuus: vanad asjad Dubrovniku vanalinnas. Maarit ma vanade asjade hulka viisakusest ei loe.

Väga lahe džässivanamees, kes mängis külalistele kalverit. Ta võis ka olla isa külaline, kel tekkis isu klaveri järele.

Hull ema läks riietega vette.

Sellised sildikesed on igalpool väga populaarsed. Mulle käivad nad närvidele. Võib-olla sellepärast, et mulle ei meeldi, kui inimesed (või sildid) ütlevad mulle, mis ma pean tegema.

"Game of Thrones'iga" seotud jura on igalpool.

Ülemised kaks: Dubrovniku vanalinn mäe otsast.

Ülemised kaks: Dubrovniku sadam.

Igori koer.

Väike Horvaatia lipp mäeküljel.

Maailma lühem jõgi vist siis.

Ema ja Igori koer.

Ülemised kolm: veel paar pilti meie esimesest korterist Dubrovnikus, sest ema ei suutnud alguses korralikke teha ja me pidime pärast sinna uuesti sisse tungima ja uued tegema.

Teise Dubrovniku korteri tualetitingimused. M: Vaatega vannituba.

Ülemisd viis: teine korter Dubrovnikus. Vaadake aga! Sisevann ka olemas!

54. päev – 24. oktoober

Hommikul ärkasime ja mina tundsin tungivat soovi „Troonide mängu“ tuurile minna. Maarit vist nii väga ei huvitanud, aga ta tuli ikka minuga kaasa. Ema läks autot rentima ja päevitama. Läksime sellesama onuga rääkima ja ta ütles, et järgmine tuur on mingi tunni aja pärast. Me saime küll eelmine päev aru, et kell 11, aga noh, mida iganes. Õnneks on mul sellisteks olukordadeks alati raamat kaasas, läksime istusime Dubrovniku kindluse müüride ees olevas vallikraavis, mis oli pargiks muudetud. Maaril oli miskipärast paha tuju, ma mäletan, aga ma ei tea miks. Ega ma olin ilmselt halb sõber ja ei küsinud ka – lootsin, et läheb ise üle. M: Paha oli olla, olin läbimärjana külmas bussis istudes korralikult külmetanud ja ühegi toidu maitset ei tundnud. See tegi mind väga kurvaks/kurjaks. Mina lugesin raamatut ja vaatasin veidrat ja paksu ussi/röövikut, kes lamas keset teed. Alguses arvasin, et see on mingi kivi või leht ja ei pannud tähele, aga siis kõndisid inimesed mööda ja astusid täpselt tema kõrvale, ja ta liigutas. Keeras ennast selja peal ringi. Vaatasin väga pikalt, kuidas inimesed tast napilt üle astusid või täpselt ta kõrvale ja iga kord vaene röövik ehmatas ja liigutas ennast. Minus tärkas missioonitunne ja ma otsustasin asuda rööviku päästeoperatsioonile. Tahtsin teda lehe peale saada, aga lojus oli priske. Lõpuks sain vist lehtede ja pulgakeste abil ta muru peale pandud. Olin endaga rahul ja lugesin edasi. Kui oli aeg tagasi „Troonide mängu“ onu juurde minna, nägin röövikut uuesti tee peal. Pähh! Mina nägin vaeva, et sind päästa ja su elu pikendada ja niimoodi siis tasudki mulle? Hästi, kui tahad surma saada, siis saa, mis mul sinust.

Kui jõudsime onu juurde, tuli välja, et on jällegi tekkinud mingi arusaamatus. Meie olime aga piletite eest juba maksnud. Onu aga ütles, et mingil teisel tuurigrupil on ka kohe ekskursioon ja ta on meid sinna kirja pannud. Minul oli jumala suva, millise onu järgi ma mööda Dubrovnikut tatsan. Läksime siis teise mehe juurde ja tema tutvustas ennast Ivanina – „Ivan the Terrible“ - ta ütles et tema kliendid kutsuvad teda nii, sest ta sunnib neid palavaga üles ja alla ronima.

Ivan oli väga äge. Tal oli eraldi raamat, kus ta oli suurelt ära trükkinud pildid stseenidest „Troonide mängus“, ja ta näitas meile neid seal asukohtades, kuhu meid viis. Tal oli hea ja naljakas jutt ka pealekauba. Ta rääkis meile loo, kuidas näitleja, kes mängib Daenerys’t pidi ühes stseenis alasti mööda linna kõndima, aga kirik keelas selle stseeni ära. Ivan oli kurb, sest ta oli just samasse kohta stseeni filmimise ajaks korteri üürinud. Sellel samal tänaval toimus ikkagi filmimine – kaks päeva filmiti ja see maksis 300 000$, sest kõik restoranid ja kauplused pandi kinni. Käisime igast ägedates kohtades ja isegi inimestele, kes pole suured fännid, olid kohad ilmselt lahedad. M: Jah.

Kui Ivan lõpetas, läksime me Maariga jäätist ostma. Putkas üritas müüjaonu mulle jäätisepalli suhu visata. Ilmselt mitte kõige geniaalsem idee. Jäätis oli aga väga maitsev. Seejärel läksime otsisime ema üles, kes oli kuskile randa magama jäänud. Leidsime ta kokteiliklaasi tagant Banje ranna peal (tõeliselt ilus rand, mis vanasti oli Austria sõduritele mõeldud rand, kus naised tohtisid olla kella 11 hommikul ja mehed kella 12-20 – veidramat korraldust ei tahtnud välja mõelda?), hüppasime autosse ja asusime teele põhja poole.

Ülejäänud päeva veetsime autos ja sõitsime mööda Horvaatia rannikut üles. Sõitsime ka läbi Bosnia, sest neil on ju ka merepiir keset Horvaatiat. Olime Bosnias kuskil kuus minutit ja seejärel tuli jälle Horvaatia. Bosniat külastatud riikide hulka ei lugenud.

Õhtuks jõudsime kohta nimega Trogir, millel on väga sarnaselt Dubrvonikule müüriga eraldatud vanalinn ja selle ümber uuem linn. Võtsime seal endale mingisuguse hotellitoa, jätsime auto sinna ja läksime sööma. Kuna me polnud peale jäätise ja paki krõpsude kuskilt bensukast midagi söönud, siis tellisime suured taldrikud, kus olid peal 5 sorti liha ja igast muud pudi-padi sinna juurde. Toit oli kesine, me olime väsinud ja külmaks läks ka. Läksime koju ära magama.

VIIEKÜMNE NELJANDA PÄEVA PILDID