...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 48.-50. päev - KURADI STRUGA! (Me jäämegi siia)

48. päev – 18. oktoober

Eks me väga ei maganud ka rongis. Esiteks oli hirmus ja ei julenud, teiseks oli siiberdamine, sahmerdamine ja vagunis kaikuva onu hääl, kes peatusi nii tihedalt karjus, et ei olnud lihtsalt võimalik. Kuskil kella kuue paiku kuuleme, et onu ütleb läbi valjuhääldite midagi kreeka keeles ja siis Thessaloniki. Me läksime muidugi ähmi täis, et mida-kuhu-mis, kas meie peatus ja kuidas saab praegu olla, peaks veel ju tunnikese sõitma? Küsisime kahtlaste onude käest järgi ja ütlesid, et on tõesti Thessaloniki kohe tulemas.

Saabume rongijaama, väljas on täiesti pime, kõik on kole ja kahtlane ja õudne. Me olime muidugi ka täitsa lollid lehmad, et midagi peale „ahjaa, sealt kuskilt Thessalonikist vist läheb buss Skopjesse“ välja ei uurinud. Küsisime abivalmilt turvamehelt, kust buss läheb. Ta vist väga inglise keelt ei osanud, aga seletas küll pikalt ja laialt ja suunas meid kuskile ukse juurde. Lähme sinna, bussipeatused on olemas, aga busse ei ole. Pole muidugi aimu ka, mis kell see buss peaks minema. Otsustame siis minna takso peale, sest taksojuht raudselt teab, kust bussid lähevad. Leiame kuti, kes meid peale võtab, eesistmel istub mingi naine, kellega nad tohutu kõva häälega kädistavad. Üks hetk peatab onu takso keset ristmikku kinni, näitab käega kuhugi suunas ja ütleb, et seal on reisibüroo ja sealt saate. Seda, kas me saame sealt piletid või bussi peale või mida, me ei saanudki teada, lihtsalt midagi saame, vähemalt onu jutu järgi. Läksime sinna, seal oli tõesti paar reisibürood ja isegi busse nägin, kuid tegemist ei olnud bussijaamaga, vaid busside depooga. Aga kes teab, kuidas siin Thessalonikis need asjad käivad. Käisime siis seal oma kompsudega ringi, küsisime hotellist ja üritasime reisibüroodesse pääseda, aga vot kinni olid. Kell kaheksa tehakse lahti. Seisime seal õnnetute nägude ja suurte kompsudega ja mõtlesime, et mida kurat me nüüd järgmised kaks tundi teeme. Õnneks oli kohe kõrval lahti kohvik ja ega meil muud teha polnud, kui sinna maha istuda. Tellisime vist ka midagi, mina viskasin kohe jalad diivanile pikali ja magasin.

Natuke enne kaheksat ärkame. Lähme emaga reisibüroosid vaatama, aga ikka on kinni. No, sada jama! Siis tuli emal hea idee küsida kohaliku käest kohvikus, et mis teema siis selle Skopje bussiga on. Onu naeris ja ütles, et miks te siin olete – bussid lähevad rongijaamast, mis on kuskil 500m kaugusel – minge sinnapoole. Vastik takso vanamees! Tiirutas meiega pikalt ringi, võttis meilt kaheksa eurot ja saatis kes teab kuhu suunas. Kirusin onu ja saatsin tema poole halbu mõtteid.
Jookseme siis tagasi rongijaama suunas (täitsa umbes ka, vahepeal pidi ikka küsima) ja jõuamegi tagasi. Jooksupealt mõtleme, et kui taksojuht oleks olnud sealsamas rongijaama ees, kust me ta üles korjasime, oleks saanud tema peale natuke karjuda ja ennast välja elada. M: No nukid nii sügelesid. Olime nii külmunud ja väsinud ja peaaegu kõik omavahel tülis, et oli vaja kedagi neljandat süüdistada.
Taksojuhti kahjuks seal ei olnud, aga bussi leidsime. Tuli välja, et esimesel onul rongijaamas oligi õigus ja tema näidatud suund oli ka täitsa paikapidav. Oleks pidanud sealt veidi aega ootama kuni bussipiletite müügilett lahti tehti ja poleks mingit muret olnud.

No igal juhul saime pisikese, kuid mugava bussi peale ja sõit Skopjesse sai alata. Mina ja Maari magasime kogu reisi maha, ema vist ikka üritas midagi pildistada. Jõuame Skopjesse, ilm on ilus ja soe. Bussijaamast läheb Ohridisse, mis on meie lõppsihtpunkt pea et iga tunni tagant busse. Otsustame natuke aega ka Skopjes olla, sest kell on alles vist 12 ja meil pole kiiret. Kõnnime täitsa suvalises suunas kuhugi ja täitsa imekombel leiame kesklinna (vähemalt me arvame nii). Skopje on ilus. M: Või vähemalt need 6-7 maja, mis jõe kaldale istutatud on. Nende seas ka rahvusooper ja ilmselt linnavalitsus. Majad on ehitatud kuskil 19. sajandi lõpu stiilis, kuid on näha, et need on nüüdisajal ehitatud. Väga huvitav tõesti, et on võetud vaevaks vana arhitektuuri veel tänapäevalgi ehitada. Ega me väga palju kõndida ei saanud, aga nägime Aleksander Suure kuju ja käisime söömas. Toit oli väga hea ja kohutavalt odav. Seejärel läksime tagasi bussijaama ja astusime Ohridi bussi peale. Bussijaamas oli mingi mees, kes saatis oma tuttavat või kedagi ära ja mulle eriti meeldis, et ta ei viitsinud käega lehvitada, vaid lehvitas peaga, niimoodi edasi-tagasi. Teekond Ohridisse oli ilus, aga ma arvan, et ma magasin enamiku ajast, sest ma vaatan hetkel tehtud pilte ja väga midagi ei mäleta. Ohridis jõuame „bussijaama“ (pigem liivaplatsile) ja võtame sealt takso, et sõita hotelli. Taksojuht on väga abivalmis ja helistab meie eest hotellipidajale, kes meile siis vastu tuleb. Nimelt on meie hotell vanalinnas ja sinna taksoga ei pääse. Hotell ise on väga heas asukohas ja väike ning armas. Arvestades seda, et ta on ilmselt meie kõige odavam hotell, siis oli ta väga puhas ja korralik. Isegi kööginurk oli. Tõsi, vannitoas ei põlenud tuli ja mina käisin küünlavalgel duši all (hea, et vähemalt küünal oli), aga üheks ööks kõlbas väga hästi.

Seejärel läksime linna peale kõndima. Ohridi vanalinn on väga ilus ja asukoht ka imeline, sest asub täpselt järve kaldal. Leidsime mingi toreda vabaõhu poe, kus kaks hipilikku vanemat inimest müüsid erinevaid ehteid. Mina ostsin sealt endale Ohridi järve pärlitega kõrvarõngad ja Maari vist ostis ka midagi. M: Väga-väga tähtsa kingituse Kristina Mirjam Villandile! Enne ostmist ütles hipitädi: „Ma tean, et kui sa need kõrvarõngad endale külge riputad, siis sa ei saa mitte, kui pead need ära ostma.“ Ja õigus tal oligi! Kuna me ei viitsinud sööma minna ja raha kulutada, käisime poes, ostsime mingit juustu ja banaani ja vist veidi jogurtit ja läksime koju puhkama.

NELJAKÜMNE KAHEKSANDA PÄEVA PILDID

Hüvasti Kreeka ja tere Makedoonia!

Ilm on soe ja bussijuht on krae.

Ilusad maastikud, aga Silvia neid ei näe,...

...sest Silvia põõnab.

Ülemised kaks: Makedoonia majad ja loomad

Skopje bussijaama teepaus. Maari on juba ette murelik. M: Sest läksime kohvikusse wifi pärast aga wifit sealt ei saanud. God bless Estonia.

Esimene koer Makedoonias - Basset Hound.

Ülemised kolm: Skopje uusvana arhitektuur

Mina näiteks ei teadnud, et ema Theresa on Skopjes sündinud.

#EOS

Ülemised kaks: Skopje

Aleksander Suur

Skopje teatrimaja...

...ja selle ees asetsevad kujud

Selliseid laevukesi ehitati Skopjest läbi jooksvale Vardari jõele mitmeid.

Skopjet ennast ehitati ka väga esinduslikult igalpool.

Yorkie ja punased sussid.

Kahtlane advokaat...

...ja kahtlane ülikool.

Restoran, kus Skopjes sõime.

Toit oli tõesti hea ja odav. Väga palju Kreeka mõju.

Ülemised kolm: teekond Ohridisse.

Hipitelk Ohridis.

Ülemised kaks: udused pildid meie majutusest Ohridis.

Küünlavalgel pesu. Nostalgikutele kindlasti väga meeldiks.

49. päev – 19. oktoober

Ema läks varahommikul järve pildistama, meie Maariga põõnasime. Kui tõusime, läksime järve äärde restorani hommikust sööma. Nägime Sloveenia sildiga dressides kutte – sportlaste peale sattusime kohe elevile, aga polnud väga põhjust – nad võisid samahästi noolte viskamises meistrid olla, sest sixpack’e küll kuskil näha ei olnud. M: Sain jälile, et kuskil naabruses toimusid tol ajal ilmselt mingisugused karate võistlused. Nägime linnas veel teisigi erinevate riikide esindajaid, kellel tracksuit'ide peal kirjas riik, midagi-midagi ja karate. Samuti möödus meist mingi rongkäik. Nägi välja nagu pulm, kõik olid ilusti riides ja lilled käes, aga pruuti ei olnud – oli ainult üks väga tähtis ülikonnas noormees, kes möödaminejatele naeratas. Me arvasime, et äkki poiss läheb kosja – äkki Makedoonias käibki nii, et võtad kõik pere, sõbrad, sugulased kaasa, paned pühapäevaülikonna selga ja lähed naisejahile. Teine variant on, et tegemist oli mingi kohaliku kuulsusega, keda me ei teadnud.

Veetsime sisuliselt terve päeva jalutades, külastasime ilusaid kirikuid (Ohridis on 365 kirikut, üks iga päeva kohta) ja ronisime mägesid. Ema andis vahepeal tänaval mingitele inimestele veterinaarset nõu. Kusjuures, huvitaval kombel räägivad väga paljud Makedoonlased saksa keelt, mis mulle väga meeldis. Suhtkoht paljud räägivad tegelikult inglise keelt ka.

Igaljuhul jõudis kätte aeg, mil tuli asuda bussi peale. Ema oli eelnevalt vaadanud, et Ohridist läheb otse ööbuss Kotori, Montenegrosse, kuhu pidime järgmiseks õhtuks jõudma, sest olime sinna väga ilusa hotelli võtnud. See variant sobis meile väga hästi, sest seljuhul oleks me lihtsalt otse läbi Albaania põrutanud, mida ema eriti kartis ja ei tahtnud seal olla. Lähme bussijaama, et piletit osta. Bussijaamas on kuri tädi. Küsime talt, et kas siit läheb täna buss Kotorisse. Tädi vastab, et läheb küll buss, aga iga reede. Hetkel oli pühapäev. No super! Internet on valeinformatsiooni täis ja kellegi peale ei saa loota. Me siis üritame aru saada, et mis meie variandid on, et Kotorisse pääseda. Kuri tädi on väga ebasõbralik ja ühmab umbes midagi sellist, et peate Skopjesse sõitma, sealt saab. Meil polnud seda kavaski, sest see tähendaks kolm tundi sõitu vastassuunas ja ei tundunud väga mõistlik mõte. Kui me talle seda seletame, ütleb tädi, et tema ei tea, äkki keegi kõrvallinnas teab, sealt lähevad ka mingid bussid. Suurepärane! Informatsiooni üleküllus.

Kuna me eriti targemaks ei saanud, otsustame leida kohviku, kus on wifi, et natuke uurida. Kõnnime mööda mingit maanteeäärt (M: Suutsin kuidagi mingi maanteäärse prahiga sääre veriseks tõmmata ehk siis seiklused aina süvenevad), kuid lõpuks leiame üksiku restorani, kus on õnnekombel on ka wifi. Ja hakkab peale sagimine. Ma usun, et me vaatasime mingi miljon erinevat varianti, kuidas Kotori pääseda ja helistasime ka igalepoole kuhu võimalik. Lõpuks jäi plaan selline. Sõidame kõrvallinna Strugasse (KURADI STRUGA!), kust peaks minema kell 23:50 buss Tirana’sse, mis on Albaania pealinn, bussi peal tellime endale takso Tiranasse vastu, mis viiks meid Kotorisse, kus peame järgmisel õhtul olema, sest oleme ilusa hotellitoa kinni pannud.

Lähme hotelli tagasi ja toome oma asjad bussijaama. On juba pime. Lähme küsime sama kurja tädi käest, kust läheb buss Strugasse. Tädi vibutab käega sinnapoole, ütleb, et pilet on 15 kohalikku (vähemalt nii kuulsin mina, aga ilmselt oli tegelikult 50, sest hiljem järgi vaadates tundus see loogilisem). Lähme siis „sinnapoole“, kus on tänav majadega (M: Umbes selline Nõmmekas - nunnu, väike, siit-küll-bussi-ei-lähe tänav), ja ühe maja ees suuremat sorti plats ning vist ka mingisugune bussi pildiga silt. Seisame seal ja mõtleme elu ja oma hetkeolukorra üle järele. Siis aga tõmbab meie kõrvale must auto, välja hüppab tumedapealine keskealine mees ja küsib rõõmsalt: „Struga?“. Me vastame kõheldes, et Struga jah, aga me ootame bussi. Sellepeale ütleb onu, et „Mina, Struga, teie, Struga, 15 denaari.“ Me oleme kokkuvõttes segaduses, ei tea, mida arvata. No põhimõtteliselt, maksab samapalju kui bussisõit ja äkki on mugavam ka? Mind lohutab ka tõsiasi, et autos istub peale mehe veel keski vanatädi ja ju siis Makedoonia maamees meid tema nähes röövima või tükeldama ei hakka. Mis seal siis ikka, viskame kotid autosse, istume peale ja noogutame viisakalt vanatädile, sest ei oska eriti midagi öelda. Üritame onuga vestelda, aga ta väga hästi ei oska, ütleb meile: "No english, no problem." Nojah, tema elumotoks see võib-olla kõlbab, aga meil on natuke keerulisem, kui on "no English". Sõidame väiksemale ringile ja onu paneb vanatädi maha, me ütleme, et tahame minna bussijaama. Onul pole sellevastu midagi. Üritame talt sõidu ajal küsida, et kas siit läheb buss Tiranasse täna? Mees ei tea, aga hakkab kohe igale poole helistama ja küsima. Lõpuks jõudis vist otsusele, et lähme bussijaama, küll sealt saame teada.

Sõidame läbi linna, mis eeldatavasti on Struga, kuskile keset välja. Kas teate seda kohta, kui sõita Õismäe poolt linnast välja Kloogaranna poole, lähete mäest üles, kus on 70 ala ja siis tuleb EMHI ilmajaam? Peale seda on selline suur väli, kus on mingid autoparandustöökojad ja vanametalli kogumispunktid jne? Nüüd, kujutage seda ette, aga pimedas ja võõral maal, võõras linnas, kui istud mingi suvalise makedoonia vanamehe kulunud autos. Vot sellisesse kohta viidi meid, täielik tööstusala. Onu keeras kuskile pimedasse kõrvaltänavasse sisse ja ütles, et seal on bussijaam. Mina nägin ainult pimedust, aga jõudsime ka lõpuks bussijaamani. Onu ütles, et läheb vaatab. Meil oli õudne. Äkki tuleb saega tagasi? Ei tulnud, aga ütles, et bussijaam on kinni. Ta oli muidugi väga abivalmis (või vähemalt ta arvas vist, et oli) ja ütles, lähme sinna ristteele tagasi – see tee läheb Skopjest Tiranasse, buss peab raudselt sealt mööduma. Onu viis meid pimedusest ümbritsetud maanteele ja ütles: „Olge siin. Buss tuleb ja siis te lehvitate sellele ja saate peale!“ Imeline plaan! No ega meil muud eriti üle ei jäänud, aga kuna kell oli vist alles üheksa, siis polnud meil mõtet seal maantee ääres passida ja kolm tundi röövimist oodata. Ütlesime onule, et palun vii meid linna kuskile söögikohta ja me lähme siis ise õhtul tagasi.

Onu viis meid arvatavasti oma sõprade juurde, küsis meilt 50 kohalikku (mis ilmselt oligi see, mida ta algselt oli küsinud, aga me ei saanud hästi aru) ja lahkus. Me istume maha ja tunneme ennast täitsa lööduna. PS: mees sul ajavormid imelikud. Peale pikka arutlemist ütlesin oma seltsilistele, et teate, meil ei ole mõtet seal pimedas oodata, et äkki tuleb bussi ja äkki näeb meid ja äkki võtab peale. Ega me ka kindlalt ei teadnud, kas mingi buss üldse olemas on, sest see interneti lehekülg oli ilmselgelt ebausaldusväärne. Otsustasin kõigi eest, et otsime siin Strugas mingi hotelli ja homme hommikul valges vaatab edasi. Kõik olid nõus ja läksime hotelli otsima. Kõndisime mööda peatänavat ja inimesed vaatasid meid nagu oleks a) kuulsused või b) järgmine toidukord. Ei tahtnud kumbki olla. Lõpuks leidsime mingi koha. Astusime sisse ja astusime klubisse. Tuleb välja, et hotell on koos klubiga. Õnneks oli seal väga lahke tütarlaps, kes oskas inglise keelt ja viis meid tuppa, mis oli täitsa korralik ja mõistliku hinnaga. Teised keeravad tuttu, mina olen veel üleval, et blogi kirjutada ja natuke uurida selle bussijama kohta. Loen mingisuguseid arvamusi ja blogisid ja saan teada, et teekond Strugast Tiranasse on väga mägine ja ohtlik - üks kutt oleks peaaegu surma saanud, sest minibuss, mis sinna sõidab, kaotas juhitavuse ja oleks peaaegu kaljult alla sõitnud. Bussijuht, aga sai asja kontrolli alla. Jumal tänatud, et me sellele ööbussile ei läinud, juhul kui see olemas oli.

NELJAKÜMNE ÜHEKSANDA PÄEVA PILDID

Ülemised kuus: ema pildistas päikesetõusu ja hommikut Ohridis.

Meie hommikusöögi restoran: TŠUN

Luiged tulid ka meiega hommikust sööma.

Sloveenia millegi meeskond. Ei ole ju väga põnev?

Ohridi linnatänavad

Kasse oli Ohridis tõesti palju.

Ülemised viis: Ohridi vanalinn

Ülemised neli: Äkki jõuame kaljude vahelt välja ja pikale pikale laudteele, kus tervitavad meid suured kaladehordid ja luiged.

Imearmas pisike kirik ja kirikuaed. Kirik ise oli kaljust osaliselt välja lõigatud.

Ülemised kaks: Esimene kirikukoer

Ülemised kolm: Teine kirikukoer, kellele olid kurjad poisid värvi selga valanud. Ise oli ta täitsa õnnelik ja vist terve ka, aga see ei tähenda.

Seesama pisike kaljukirik.

Suurem kirik kohe kaljukiriku kohal, kalju peal.

Ei olnud millegagi rahul nagu alati. Ilmselt sellega, et ema tegi minust ja Maarist puu taustal pilti.

See on juba palju parem.

Ohridi järv oma täies hiilguses.

Ülemised kaks: liigume sisemaale tagasi.

Ohridi tähtis kass

Küülikud tee ääres. Ilmselt on tegemist kellegi aiaga. M: Ja järgmise toiudkorraga...

Mingisugune pool-kohvik-restoran.

Vanad varemed, mille kõrvale ehitatakse Ohridi ülikooli.

Tohutult ilus kirik kohe varemete kõrval.

Väga hästi säilinud mosaiik. Mind korraks ehmatas see päikeseratas, aga natsidega pole siin midagi pistmist.

Jälle üks miniatuurne kirik

Amfiteater

Vanalinna ümbritsev müür

Eriti meeldisid mulle linnaväravate uksed - nagu lohenahk.

Jõudsime mingisuguse kooli territooriumile

Ema teeb tööd ja annab nõu.

Ülemised kaks: mina olin väga püüdlikult teinud pilti juhistest, kuidas saada Kotori bussijaamast meie hotelli, aga mis kasu neist on, kui me ei saa Makedooniastki minema.

Käib tihe uurimine ja plaanimine.

Onu, kes meid Strugasse viis, läks koos emaga bensiinijaamast nõu küsima.

Maari udune nägu ütleb kõik, mida sel hetkel tundsime - tõeline terror.

Meie Struga hotell.

50. päev – 20. oktoober

Hommik koidab, me tõuseme igaks juhuks eriti vara üles. Susserdan kuskilt internetipõhjast Struga bussijaama telefoninumbri. Lehekülg oli umbes selline: „Euroopa busside ja bussijaamade fännklubi“ ja seal „fännid“ küll väga kiitsid bussijaama ja selle teenindust. Kas bussijaam on avatud, seda polnud kuskil kirjas. Helistan ja võetakse vastu, kui kuulevad inglise keelt, ütlevad üks hetk, üks hetk ja annavad kellelegi, kes oskab. Küsin Tirana bussi kohta ja palvetan. Kui ainult sellest kuradi Strugast ära saaks ja Makedooniast üleüldse, siis oleks juba mingi lootusekiir. Öeldakse, et on küll buss, kell 09:30 läheb. Meie juubeldame ja lubame bussi peale tulla.

Läksime siis bussijaama, mis ei tundunudki nii õudne, kui eelmine õhtu. Saame piletid ja astume bussi ootealasse. Seal on vähe rahvast – mingi vanem meesterahvas, naine suure pähklikotiga ja üks mees ja naine, kes omavahel mingis teises keeles räägivad – arvatavasti saksa keeles. Ema läheb kohe juurde küsima, et kust ja kuhu te lähete jne. Saksa paar on väga abivalmis ja nemad ütlevad, et Tiranast läheb buss otse edasi Sköderisse, mis on kohe Montenegro piiri lähedal ja sealt on juba väga lihtne piiri ületada. Oleme informatsiooni eest väga tänulikud ja otsustame mitte taksot Tiranasse tellida. Buss ise jääb muidugi üle poole tunni hiljaks. Vahepeal käib läbi mingi teine buss, kus pole mingeid silte ega midagi ja lahkub väga kiirelt. Meil tekib kohe jälle paanika, et äkki see oligi meie buss ja oleks pidanud ise ütlema, et tahame peal saada - nüüd oleme ainukesest bussist maha jäänud ja on kööga. Aga ei, buss tuleb ja sõit Tiranasse läheb täitsa ilusti. Piiri peal tuli bussi piirivalvur, kellel oli väikese sõrme küüs nagu nõial - kokaiiniküüs. Kui Tiranasse jõuame lähme koos saksa paariga taksosid jahtima. Kuna viiekesti ühte taksosse ei mahu, jätame hüvasti ja soovime üksteisele õnne. Meie taksojuht oskab õnneks ka mingit inglise keelt ja viib meid kuskile tagahoovi. Tundub kahtlane, aga seal on tõesti buss (meie mõistes ilmselt marsa). Kotid vahetavad väga kiiresti autot, me ei jõua isegi silma pilgutada. Kuna meil pole absoluutselt mingit raha, küsime sularahaautomaati, et saaks bussi eest maksta. Keegi ei saa midagi aru, õnneks on lähedal lokkisjuukseline noor tüdruk, kes siis meie eest tõlgib. Selle peale vangutavad asjamehed pead ja ütlevad, et maksate siis kui kohale jõuame, buss peab minema – davai, davai, davai! Kõik käib väga kiiresti ja lärmakalt, buss on jube täis, aga õnneks on meile veel kohti. Saksa turistid aga ei jõudnudki bussi peale. Loodetavasti said nad ikka kuidagi kohale – veidi paha tunne on nende head tahet ja informatsiooniküllust niimoodi ära kasutada.

Albaania on üks huvitav maa. Kahjuks on minu muljed Tiranast väga ähmased. Mäletan ainult suuri tänavaid ja suuri maju. seda veidrat kõrvaltänavat/hoovi ja siis juba bussi sisemust. Albaania ise on aga väga huvitav. Minu meelest oli ta täitsa lage, aga ma ilmselt eksin siin ja kujutan midagi valesti ette. Tee Tiranast Sköderisse oli kaherealine ja kogu aeg käis tohutu sagimine ja möödasõitmine. Ilmselt oleks vähesema närviga inimestel silme eest mustaks võtnud, aga me võtsime vastu kollektiivse otsuse, et küll nad teavad, mida nad teevad, ärme pane tähele. Bussis istus meie ees väga armsa välimusega onu, kes saades aru, et tegemist on välismaalastega, kohe küsis, et kas itaalia keelt oskate? Mina olin reisi algusest saadik üritanud itaalia keelt mingisuguse äppi abiga õppida, aga sel hetkel piirdus mu sõnavara lausetega „Tüdruk sööb õuna“ ( „Ragazza mangia una mela“, et te teaks) ja erilist vestlust meil arendada ei õnnestunud. Sõit oli suhtkoht pikk ja palav ka peale kauba. Kui me Sköderisse jõudsime ja buss peatus, tekkis minul kohe küsimus, et nii kuidas me nende inimestega siin klaarima hakkame, kui inglise keel on selline tundmatu värgendus. Õnneks just siis kui hakkasime bussist välja minema, vaatas meie poole noor poiss. Mina sain sellest innustust ja küsisin temalt inglise keeles, et kas olemegi kohal. Poiss vastas ka täitsa puhtas inglise keeles, et oleme. Jumal tänatud! Poisi nimi oli Nicola ja ta oli tõesti väga hea inglise keele oskusega. Kui olime talle kogu oma rahamure ära rääkinud, ütles Nicola meile, et ta maksab praegu meie eest ja siis saame sularaha välja võtta ja talle tagasi anda. Vot milline lahke noormees. Nii saigi – teel sularahaautomaadi juurde rääkis ta meile, et on 12. eluaastast giidina töötanud ja sellepärast on tal ka nii hea keeleoskus. Ta arranžeeris meile ka takso edasi Montenegrosse. M: Nicola andis ka lootusrikkalt meile oma meiliaadressi, et me talle kirjutada saaksime, kuid pole seda siiani teinud. Sorri, Nicola. Taksojuhiks tuli väga tore, aga minimaalse inglise keele oskusega vanem härrasmees, kes nõudis, et enne minekut peame Sköderis kindlasti ühe kohvi jooma. Eks me seda tegime ka – ema veel viskas kelneripoisiga mingi pulmakleidi asjus nalja, kelner vist arvas, et ema tahab temaga abielluda.

Kui joogid joodud, asusime teele. Tee Kotorisse oli väga ilus, tohutult ilusad päikseloojangud rannikul. Samuti nägin põllu peal kuskil 6-aastast last traktorit juhtimas. Oh, Albaania! Taksojuht tahtis meile kogu aeg midagi rääkida (Näiteks seletas ta meile midagi sellist, et Lõuna-Koreas ei ole lambaid) ja eks me püüdsime midagi punnida vastu ka. Albaania keel on ju täiesti erinev üldse mingitest lähiümbruskonnas olevatest keeltest. Vana võttis kohe kindalaekast albaania-inglise sõnastiku. Nagu see meid kuidagi aitaks. Oleks vastupidi veel! Nii palju ma sain igatahes aru, et mehe poeg on Inglismaal ülikoolis ja naine on kas surnud või ta maha jätnud. Kurb lugu oli vist.

Onu viis meid Kotori ära. Selleks ajaks oli juba õhtu, me olime väsinud ja näljased ja ilmselt väga mustad ja koledad. Onu pani meid Kotori linnamüüride ees maha ja me läksime sinna sisse. Kotor on tõeliselt ilus ja armas linn – muinasjutuline tõesti. Pisikesed kitsad kivitänavad, kus maja sulab tänavaks ja vastupidi. Eks me eksisime veidike ära ka, kui üritasime hotelli leida. Lõpuks leidsime – astume uksest sisse, koledad ja räpased ja õudsed kollid kahesõnaga. Meile vaatab vastu ilus tumedajuukseline sinisilme montenegrolane Miloš, kes meid tervitab ja tuppa juhatab. Tuba on ka väga ilus, pööningul ja selline vanaaegne. Miloš annab meile kaardi, räägib kõik vajaliku informatsiooni ja juhatab meid hea mererestorani poole. Käime restoranis, tunneme ennast hästi ja oleme õnnelikud, et kaks päeva transiidijama on selja taga. Kui tagasi lähme, pakub Miloš välja, et mekime natukene kohalikku kangemat – rakiat. Ema mekib tõesti natuke, aga meie Maariga mekime nii poole pudeli jagu. Tegelikult oli väga vahva õhtu, me istusime seal hotelli köögis ikka mitu tundi ja rääkisime juttu. Sinna tuli ka teine hotellikülaline, inglanna. Mingi hetk läksime ära magama, sest minul hakkas halb ja Maari oli lihtsalt vist väsinud. M: Ütleme nii, et õhtu oli nii tore, et hommikust kordades toredam. Õhtu jooksul tekkisid mitmed plaanid, üks neist Milošil tulla meid Tallinnasse külastama, kui Norrasse minekuks viisa saab. Tänaseks on tal viisa olemas.. Elame-näeme.

VIIEKÜMNENDA PÄEVA PILDID