...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 19. ja 20. päev

Üheksasteistkümnes päev

Algus oli varajane. Rong Peterburi väljus 7:28. Liiga vara. Ma kompenseerisin varajast ärkamist rongis magamisega. Ainult piirikontrolli jaoks ärkasin üles ja sedagi suure trotsiga.

Tulime siis Finlandski vaksalis maha ja läksime takso peale (meid tervitas seal tuttav lõhnakuusekese lõhn), mis viis meid hotelli. Ma tahtsin muidugi kohe uuesti magama visata (ärge mõistke hukka, ma pole selle kolme nädala jooksul ennast veel korralikult välja maganud), aga ema ütles, et Markel (ema sõber ja kolleeg ka mingit pidi kuidagi) soovib meile lõuna välja teha. Mu aju ütles mulle, et tasuta toit kompenseerib vähese une ja mindud saigi. Saime kokku Korovabaris. Kohtusime ka Sergei Mendozaga, ka veterinaar, kelle isa on mehhiklane. Suudles mu kätt, mis mulle kui eestlasele (noh see külmuse ja kauguse värk) oli veidike uudne. Mina muidugi vene keelt ei oska, jutust aru saan, rääkida ei suuda, mis tegi suhtlemise Sergeiga keeruliseks. Ema läks siis loengule, me veel sõime väga väga head liha ja ma tulin hotellituppa tagasi. Viskasin voodisse pikali, vaatasin „Friends’i“ vene keeles (Metjuw Pjeri) ja uinusin.

Õhtul tuli minna banketile. Bankett oli väga vahva. Sai kõvasti söödud, Sergei muudkui tõstis mu taldrikule igasuguseid asju. Kui ma ise üritasin midagi võtta, rabas ta toidutaldriku mu käest ja küsis kohe, et millist ma soovin. Vist jälle mingi Mehhiko värk. Ise võttis kõvasti viina, mina tundsin, et pean sisse sulanduma ja võtsin ka. Viina nimi oli Diplomat, mis tundus mulle veider, sest kui seda palju juua, siis ei jää inimesest enam mingit diplomaati järgi – pigem mis meelel, see keelel. Siis esines meile mingi kohutavalt imelik, aga no nii vene popstaar – uus Dima Bilan ütleks mina selle peale. Temaga kaasas oli mingisugune valge cornrow’dega kutt, kes ainult breikis kogu aeg (või üritas pigem). Mul oli aga väga lõbus. Sergei ravis porgandiga mu kõrval pohmelust. Tal vist polnud nii lõbus. Vahepeal teavitati, et lavale tuleb Thomas Müller. Mul läksid kohe kõrvad kikki ja silmad teravaks – kas tõesti on Venemaa veterinaarassotsiatsioon kutsunud maailmakuulsa saksa jalgpalluri Thomas Mülleri ülemaailmseid veterinaare lõbustama? Ma küll ei teadnud, miks nad oleks pidanud seda tegema, aga sel hetkel ei huvitanud ka. Kus sa sellega. Thomas Müller osutus umbes viiekümnendates eluaastates habeme ja prillidega meheks. Ma olin pettunud ja läksin magama.

ÜHEKSATEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Esimene asi, mida Venemaal rongijaamast väljudes näen.

Ülemised kaks: meie ilus, aga suitsune hotellituba. Kui tegemist oleks lõhega, oleks need omadussõnad väga meeldivad.

Korovabar ehk lehmabaar. Lehmad olid nii taldrikul kui seintel.

Lihtsalt tükk liha keset taldrikut ja pipraterad ümber. Veider, aga maitsev.

Need on suupisted, mida Sergei mulle salaja taldrikule sokutas.

Novõi Dima Bilan.

Novõi Dima Bilan i drug. Nüüd pole nahkjakki enam seljas, asi läks tõsiseks.

Õine vaade hotellist. Need on Peterburi väravad.

Kahekümnes päev

Hommikul otsustasime oma hotellituba vahetada, sest leidsime, et ei suuda suitsuhaisus elada. Nimelt tervitas meid eelmisel päeval tuppa astudes kohutav suitsuhais, mida me üritasime akna lahti tegemisega leevendada. Ei õnnestunud. Toa vahetamine oli ka suur kammaja, sest ei teadnud ei üks ega teine sellest midagi, ei helistatud meile tagasi, ei toodud meile meie kohvreid jne jne. Siis aga hüppasime kiiresti taksosse ja läksime Hermitage’i. Meil oli seal kohe eraldi giidiga tuur ja see oli tõeliselt huvitav. Üritan siin tehtud märkmeid lugeda, aga ema käekirjast ei saa midagi aru, ehk siis saate ainult need, mis mina kirjutasin:

1837. aastal tegi tuli 36h Hermitage’i maatasa. Viskasid ilusaid ja kalleid asju aknast välja, et neid päästa ja imekombel ei varastanud keegi midagi.
19. sajandi lõpus saabus Hermitage’i elekter – hetkel on seal 700 000 lambipirni.
Peeter I oli 204cm pikk ja ta jalanumber oli 36/37. Sellepärast ta jalutuskeppi kasutaski ja see sai tolaegsel Venemaal suureks moeröögatuseks.
Katariina Suur oli tegelikult Saksamaa printsess ja tema valitses Venemaad kõige kauem – 21 aastat. See võib venelastele küll väga tuska teha.
Juhtusime sinna ajal, mis näidati kuninglikke riideid ja nägime kleiti, mis on esimest ja viimast korda avalikkusele nähtaval.
Elizaveta I (kes lasi selle lossi ehitada) omas 16 000 kleiti. Ta kandis igaüht ainult korra.
Hermitage’is on 24 Rembrandti, 2 da Vincit, 1 de Goya ja palju palju muid maale.

Hermitage on nii kohutavalt suur, me kõndisime seal kaks tundi ja ei näinud midagi kaks korda. Aga nii palju jäi veel nägemata – tuleb tagasi tulla.

Siis läksime edasi, nägime seda neetud Aurorat (sellest kunagi hiljem) ja jõudsime Peeter I maja juurde. Nägi selline pisike välja, aga ilus, punane tellis ja raudvõrest sissepääs. Läksime majja sisse – seal oli veel üks maja. Maja-ception. See oli puidust, väga väike ja kolmetoaline (umbes Lasnamäe korteri suurune ja nägi välja nagu keskmine talu. Aga seal see Pjotr elas, isegi siis kui linn oli juba suhteliselt üles ehitatud. Oleks ju võinud lossi ümber kolida, aga ei. Pjotr viskas naise ja lapsed lossi, ise elas oma uberikus.

Seejärel läksime vaatasime Peeter-Pauli kindlust. Selleks ajaks olin juba surmväsinud ja jonnisin emale, et tahan juua ja vahetagu oma 5000 rublane kuskil kiiresti lahti. Nimelt tädid putkadest vaatasid seda rahatähte, nagu mingit hirmsat koletist – silmad läksid suureks ja pea hakkas rappuma. Samahästi oleks Monopoly rahaga võinud nende ninade ees lehvitada. Mina aga surin janusse (ma ei liialda). Läksime siis sinna Trubetskoy Bastion’i, mis oli kunagi omal ajal poliitvangidele mõeldud vangla. Suhteliselt normaalne vangla oli – ruumid olid suured ja oli aken, voodi, tualettpott, kraanikauss. Tsaariajal elasid seal vangid üksinda. Vangid said endale vangikongi „tellida“ raamatuid, teed, leiba jne. Muidugi oma raha eest. Sain veel teada, et Trotski ja Gorki olid jaganud vangikongi (mitte samaaegselt, aga siiski).

Seejärel läksime sööma, sõin pelmeene, aga need olid mingid peened, mitte see, mida igapäeva venelane sööb ja mida ma tahtsin. Mida rasvasemad ja rõvedamad, seda parem.

Sõitsime tagasi hotelli, kust astusime uuesti bussi peale, et minna laevaga sõitma. Või pigem oli tegu paadiga. Pidime sõitma mööda Peterburi kanaleid (vähemalt nii reklaamiti) aga tuli välja nii, et alustasime väiksest kanalist, siis tiirutasime jube kaua selle Neeva jõe peal ja uuesti väiksesse kanalisse tagasi. Muidugi oli väga ilus, sest päike hakkas loojuma ja värvis taeva maagiliseks. Meile pakuti ka süüa, mida ma ei oodanud ja viina, mida ma ei tahtnud. Iga päev ka viina ei joo. Diplomat aga oli kohe platsis ja suurtes kogustes. Mulle tundub, et venelastel alla liitriseid viinapudeleid üldse pole, sest kes nii vähe ometi viina ostaks? Meie teenindajapoiss mugis ise ka vaikselt meie suupisteid – nagu lasteaias, et üks sulle ja üks mulle. Viina aga ei võtnud, vist ei pidanud professionaalseks.

Seejärel tagasi hotelli, kus kirjutasin veel viimased blogikriimud ja tuttu ära.

KAHEKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Hommikune vaade aknast.

Hermitage

Hermitage'i väljak. Ema ütles, et see suur kolumn on ühes tükis kohale toodud.

Üksik tsaar.

Silt ütleb: ettevaatust kassid. Kasse on Hermitage'is palju - nad kaitsevad antiike rottide eest.

Kuninga troonisaal. Täitsa õige troon ka, kuningate pepude poolt õnnistatud. NSV Liidu ajal rippus seal saalis hiiglaslik Nõukogude Liidu lipp, kus Moskva koha peal oli suur rubiin.

Tõeline valgustusaja ime - mehaaniline kell. Tõsi, kell oli kõige väiksem osa sellest (see väike seeneke, mida keskel näete). Peamine oli öökull, kes liigutas pead paremale-vasakule, kukk, kes kires ja paabulind, kes ajas suled puhevile ja liigutas pead igas suunas. Kusjuures, videolt nägime, et see liikumine on väga sujuv ja tõesti imekspandav.

Ülemised kolm: Katariina Suure isiklikud ruumid ja aed, kui ta väsis suurest paleest ära.

Ülemised kaks: meeletult detailne põrandamosaiik. Kõige väiksemad tükid olid umbes poole väikesesõrme küüne pikkused.

Üritas teha pilti uksest, mille üheks osaks on kilpkonna kilbi tükid. Sain aga peale prantsuse tädi ja Aasia turiste.

Veel inimesi rahulikult mu teele jalutamas. NB! Leidke maalilt kass. Kui leidsite andke teada.

Ülemised kaks: Leonardo da Vinci kätetöö

Alumine: kunstnik Rafaeli maal.

Michelangelo lõpetamata skulptuur, mis puhtjuhuslikult sattus Katariina Suure kätte, kes ei teadnud, et tegemist on Michelangeloga. Alguses pandi selle nimeks "Poiss, kes võtab pindu jalast".

Minu moodi muhe mees.

Ülemised kolm: Lemmikpilt muuseumis. Kui pilti eest vaadata tundub kõik proportsioonis, kui aga vaadata alguses ühelt küljelt ja pärast teiselt, tundub nagu võtaks Doge loss olenevalt kas üle poole maalist või alla poole maalist enda alla. Esimene 3D kunstnik - Canaletto.

Üks Rembrandt'idest. 1985. aastal tuli hommikul üks leedu mees Hermitage'i, lõikas lõuendi noaga katki ja viskas sinna hapet. Mees saadi kätte ja tunnistati hulluks. Ise ta ütles, et tegi seda, kuna tahtis NSV Liidu vastu protestida. Pilt tehti enamvähem korda, aga Danae jalgade juures on ikka kahju näha.

5 või 6 sajandist eKr pärit vaas.

Ja suur vaas, mille ülemine kausiosa on tehtud ühest suurest tükist ja mille diameeter on 5m. Kaalub 19 tonni.160 hobust vedasid selle Jekaterinburgis (Siber), kus see valmistati Peterburi. Saal ehitati selle ümber ja seda ei anna enam liigutada.