...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 36.-39. päev - Haigus ei hüüa tulles (või midagi muud sellist)

Printsi saared

36.päev (6.oktoober)

Ema oli jäänud haigeks ja otsustasime sõita Istanbuli külje all asuvatele saartele, Printsi saartele (Prince’s Islands), et ei peaks Gizemi perele tüliks olema. Sellele lisaks pidid saared väga ilusad olema – pole autosid, ainult hobujõud ja koerad, kassid. Läksime kõige suuremale saarele, Büyükadale. Oleme muidugi maailma kõige halvemad reisijad, sest kui sinna jõudsime, ei olnud meil meeles meie hotelli nimi, aadress, telefoninumber ega midagi muud. Polnud vist vajadust üles ka kirjutada. Igal juhul saime lõpuks kalli 3G abiga hotelli, mis oli tõesti väga väga ilus. Istusime nende väikeses aiakeses ja jõime teed, kuni nad tuba valmis seadsid. Tuba ise oli ka ilus, aga kolme inimese jaoks kohe väga kitsas, mis tähendas, et toa ühest otsast teise saamiseks tuli voodi ja seina vahelt küljega läbi nihkuda. Passisime veidi hotellis, sest emal tahtis tukkuda ja meil oli vaja olla internetis ning läksime õhtu poole välja. Jalutasime imeilusas linnakeses ja imetlesime. Otsustasime sööma minna. Turistirestoranidest mere ääres hoidsime eemale, leidsime mingi veidra putka. Istusime õue. Putka kõrval oli veel ka teine putka, kuhu me ei plaaninudki minna, aga sealt tuli välja kelner ja asetas meie lauale menüü. Saime aru, et putkad jagavad söögiplatsi ja mõlemast saab korraga tellida. Super! Võtsime ühest mereande ja teisest kohalikku pirukat (võib-olla oli pitsa, ei saanud aru). Maitsev oli igal juhul. Seejärel läksime tagasi koju.

M: Kuna käisime emaga kuskil neli aastat tagasi Istanbulis ja ka Büyükadal, oli mul saarest juba oma mälestus ja ettekujutlus. Selle korraga muutus mulje saarest hoopis, mitte tingimata paremaks aga hoopis teistsugusemaks. Emaga veetsime saarel ainult ühe päeva, ehk sõitsime rattaga läbi ja seilasime koju Istanbuli tagasi. Tore koht – nähtud, tehtud! Seekord muutus saar armsaks, koduseks. Juba esimesel õhtul oli kuidagi hoopis teine aura kui enne. Võib-olla oli saare avastamiseks rohkem aega. Võib-olla olen ise neli aastat vanem ja vaatepunkt on muutunud.

KOLMEKÜMNE KUUENDA PÄEVA PILDID

Beebid ja koerad - parim meelelahutus laevas,

Bayram on täies hoos - inimesed puhkavad õhinalt.

Ilusaid maju Büyükada saarelt.

Meie hotelli vastuvõtt

Meie hotelli aed, kus pakuti hommikusööki

Ema ja fotogeeniline kass

Fotogeeniline kass ilusas üksinduses

Olen mures (ilmselt tean, mis meid tulevikus ees ootab (ehk siis praegu siin Makedoonias))

Hotellituba

Ilus põrand hotellitoas

Kookon-emme

Tehnoloogia ajastu lapsed

OBESED

Putka nr.1

Oleme valmis toiduks

Ja siin see ongi.

37.päev (7.oktoober)

Me oleme kolmekesi kõik väga igavad reisijad. Meile meeldib põhiliselt ennast kuhugi linna istutada ja siis terve linn maha kõmpsida ja erinevaid maju ja inimesi vahtida. Seega pole meil midagi eriti ka kirjutada.

Järgmine päev otsustasime, et seda me teemegi, aga enne tuleb hobusega sõita. Büyükada saarel on hobukaarikud väga suur atraktsioon, neid on tõeliselt palju. Nimelt nii palju, et kogu saar lõhnab hobusesita järele. Ema haigele ninale väga tervislik. Leppisime siis vana kutsariga kokku ja lubas teha meile suure ringi saare peal. Tegi ka ja väga vahva oli. Hobused olid numpsud ja päev ilus ja soe. Ütlesime onule, et ärgu meid samas kohas maha pangu, las jätab saare keskele platsile, sealt lähme ise edasi. Nii saigi. Me Maariga tahtsime kõmpsida üles mäkke kiriku juurde, ema tundis, et ta on ikka haige ja ei taha mäkke ronida. Ta jäi kott-toolide peale hobuste keskele peesitama.

M: Eelmine kord olin mäejalamile jõudes ülesmäge sõidust nii tüdinud, et ütlesin emale, et ta mingu sinna lolli kirikusse üksi. Jäin alla mingile puunotile pahuralt istuma. Mõne aja pärast helistas ema ja ütles, et siin on nii ilus, et sa ei kahetse üles tulekut kindlasti. Ka siis oli ilm väga soe ja mäkketõus vaevaline, kuid minu trotsiks oli emal ikka õigus – ülevalt avanes vaade põhimõtteliselt tervele saarele ja Istanbuli Aasia poolele, väga ilus oli ja seekord oli ka.

Maari ja mina kõmpisime ja kõmpisime. Ma tahan alati igast mäest hästi kiiresti üles minna, sest minu füüsika ütleb mulle, et kui on rohkem jõudu ja kiirendust sees, on lihtsam. Muidu venid nagu tigu ja gravitatsioon veab ikka alla tagasi. Ma ei tea, kas see küll teaduslikult tõestatud on, aga minu jaoks jumala loogiline. Minu loogikat ja kiiret sammu takistasid tüütud turistid, kes ilmselgelt polnud uuest füüsikaseadusest kuulnud ja kakerdasid ees. Lõpuks ikka sai lõppu mindud ja ilus vaade oli ka vaadatud. Minu jaoks oli muidugi kõige ilusam vana kirik mäetipus. See oli pisike, aga seest tõesti väga ilus. Ma usun, et kõige ilusam kirik, kus olen käinud. Lagi oli maalitud ägedaks tuhmiks helesiniseks, ja peale maalitud tähed. Laest lippusid kristall-lühtrid ja seinad olid kaunistatud ikoonidega. Ma ei julenud pilti teha, aga mälupilti jääb küll igaveseks meelde.

Seejärel kõmpisime alla tagasi ja otsisime üles ema. Ema leitud, hakkasime tagasi sadama poole kõndima. Ilm oli ilus ja soe, majad suurepärased ja ilusad. Tore oli. Kui olime juba tuttavale territooriumile jõudnud, teatas ema, et tema enam ei jaksa, ta läheb hotelli ja magab veidi. Me Maariga kõndisime veel ringi ja otsisime midagi head suhu pistmiseks. Ostsime enda meelest hiigelsuured churrod, mis teadupärast on meeletult head, aga tegelikult ostsime churro moodi suhkruplönni, mida Maari küll agaralt püüdis ära süüa, sest raha ei visata ju prügikasti, aga mille mina peale esimest ampsu ära viskasin.

Olime väsinud ja läksime hotelli tagasi. Tahtsime, et toateenindus tooks meile vett. Helistasime alla vastuvõttu telefoniga, mis väga hästi ei töötanud ja tellisime vett. Saan siis mina telefonitoru hargile panna, kui karjub ema kähiseva häälega, et tahab teed ja sidrunit ja mett. Mina olen kuri, et miks enne ei saanud seda öelda, miks ma pean uuesti helistama. Helistan siis uuesti vastuvõttu ja ilmselgelt on väsimus teinud oma töö, sest nii kui ma ütlen, et „I’m from room 107 again…“, muutub kogu asi mulle nii naljakaks, et ma ei suuda enam ühtegi sõna telefonitorusse öelda, ainult naeran nagu kajakas ja onu ütleb mulle naerusena teiselt poolt „Ok, I’ll come up.“. Mina mühisen talle läbi naeru „Mhm“ ja panen toru ära. Teised ei saa üldse midagi aru, et miks ma nagu täielik tolgus naeran (selleks ajaks on minu kajaka naer muutunud silmad-kinni-suu-lahti hääletuks naeruks, kus nägu ei liigu, häält ei kostu, aga pisarad jooksevad ja keha liigub edasi-tagasi ja üles-alla), aga naer on nakkav ja juba varsti naerame kõik kolmekesi nagu viimased veidrikud. Sel hetkel otsustab uksele koputada onu vastuvõtust, mille peale Maari avab ukse (sest ema oli haigena voodis ja minul polnud umbes pükse jalas või midagi) ja kõkutab onule lihtsalt vastu vahtimist. Kujutan ette onu reaktsiooni, kui ta astub sisse tuppa, kus keegi sulle midagi ei ütle, kõik ainult naeravad ja ei suuda midagi muud teha. Mina olen ammu juba krampides voodis ja suren, Maari on ka umbes et maha istunud, et saaks olla ja ema siis suudab läbi naeru karjuda „tšai, tšai“ (türgi keeles tee). Onu hakkab muidugi ise ka puhisema ja itsitama, sest nagu öeldud naer on nakkav ja lubab meile teed tuua. Meie aga naersime veel pikalt edasi. Maari isegi vabandas järgmine päev onu ees, et me nii ebaadekvaatselt käitunud olime.

Õhtul otsustasime, et ei viitsi kohe üldse sööma minna, lähme ostame lihtsalt mingit täielikku jura (krõpsu ja kommi) ja sööme seda. Nii saigi.

KOLMEKÜMNE SEITSMENDA PÄEVA PILDID

Hommikusöök: ema söödab kasse. Nüüd on veidi piinlik, sest onu vaatas otse kaamerasse ja sai aru, et teen pilti. Ui-ui.

Turistid kaarikus. Nagu näha on haige ema miljoni kihi all ja normaalne Maari ainult t-särgis, sest palav on.

Meie kaariku obene ja kutsari selg.

Selliste patjade peal ema hiljem pikutaski.

Hobujaam

Kitsed tee ääres.

Naudime peatust, vaateid ja värsket apelsinimahla.

Hobused kõndisid lihtsalt vastu.

Väga õnnestunud pilt hobuse pepust.

Mägikiriku kellatorn

Vaade mandrile.

Mägikirik väljast.

Sel ajal, kui me Maariga mägikirikus olime, pildistas ema koeri....

...ja hobuseid...

...ja hanesid.

Ülemised neli: natuke ilusat ja koledat.

Kass puurib lage.

Suhkruplönn ehk Türgi churro

Hõissa pulmad! Pulmad on ikka igalpool, kuhu satume.

Intensiivne šokolaadimaius. Oli tõesti.

Ei viitsi teineteisega rääkida, ei viitsi oma muusikat kuulata. Lahendus: vaheta iPode.

Vaade meie toa rõdult

38.päev (8.oktoober)

Järgmine päev avastan mina, et tuli külla haigusepoiss. Aga polnud midagi teha, tuli minna järgmise saare peale. Lähme siis praamile ja praam sõidab ka ilusti, kuni leiame, et oleme tagasi mandril. Okei, mis seal siis ikka, äkki ongi selline praam, et läheb kõigepealt mandrile ja siis teistele saartele. Istume seal praami peal, kõikjal tühjus meie ümber. Otsustame, et peame ikka küsima. Kui küsime, siis aga ütleb meile keski mees väga kaastundlikult, et eiei, see praam läheb tagasi suurele saarele, aga järgmine praam läheb sinna väiksele saarele. Lubas meil tasuta sõita ka ja värki, ilmselt tundis lollidele turistidele kaasa.

Jõuame siis suuruselt teisele saarele – Heybeliadale. Meile tundub see saar palju parem – pole nii palju inimesi (tõsi, eelmine päev oli just Bayrami (nende püha) viimane päev ja inimesed olid viimaseid päevi puhkusel), pole hobusesõnniku aroomi ja pisem/kompaktsem on kõik. Kõnnime ringi ja imetleme asju – kõik on ilus ja põnev ja vahva. Leidsime Ismet Inönü majamuuseumi. Majamuuseum oli täiesti tasuta, aga erakordselt vahva. Ilmselgelt oli tegemist Inönü (saime pärast teada, et ta oli Türgi teine president peale Atatürki aastatel 1938-1950) suvekoduga. Muuseumihoidja inglise keelt ei osanud ja midagi polnud inglise keeles seletatud ka, aga maja ise oli tõesti ilus ja ägedalt vanamoodne, ning majas oli ka vanaaegseid riideid ja kostüüme. Ühesõnaga, väga edukas kõrvalpõige.

Möödume ilusast roosast majas ning hakkame mäest üles kõndima. Poole mäe peal saame aru, et oleme haiged ja ei jaksa ja ei taha jne. Ema võtab siis vanimana vastu otsuse, et tuleb jääda üheks ööks saarele ja minna hommikul tagasi mandrile. Alguses oli plaan minna sama päeva õhtul veel Gizemi juurde tagasi, aga olime nii kehvas seisus, et ei tahtnud neile koormaks minna. Lähme mäest alla tagasi ilusa roosa maja juurde, mis ongi hotell (vist ainuke hotell saarel, kui ma õigesti mäletan). Tuleb välja, et enne kui sellest möödusime ja mina tagapool kõike pildistasin, oli Maari emale öelnud, et see maja on täpselt nagu mingi õudukamaja ja seal tapetakse. Sinna me aga läksime ja seest oli ta tõeliselt ilus ja luksuslik. Selline Poirot-aegne glamuur oli seal. Salongis oli isegi papagoi. Meie kõige kallim hotell vist siiamaani. Tuba ise oli ka normaalne, aga minu voodi kõrval oli veider vanamoodne seadeldis, mis oli natuke õudne. Kohati meenutas tuba film „Shiningu“ interjööri. Maja kõrval on kole, põlenud maja, mis peaks olema mahajäetud, aga kus inimesed veel ikkagi elavad. Maari on kõige selle peale juba kindel, et siin saame surma.

M: Iga rakk mu kehas karjub ERROR ERROR SIIN ON IMELIK!!!! Halbu vaibe ei saa seletada, need lihtsalt on. Oleme ainukesed külastajad ainukeses hotellis tervel saarel – kõlab ju nagu õuduka algus. Vähemalt pakuti fuajees türgi teed (mida oleme liitrite viisi kaanima hakanud) ja häid küpsiseid, ehk siis kas nuumavad või ongi norm koht.

Otsustame surma vältimiseks minna välja jalutama. Jalutame pikalt ja laialt ja näeme vist tõesti kogu saare ära, sest kõnnime sikk-sakki mööda kõiki tänavaid mäest üles. Minul on tegelikult jube halb olla, aga ei saa ju lasta haigusel võita. Käime söömas ja söödame kasse. Üks kass on loll ja ei näe enda selja taga olevat toidupalukest. Üritan olla lahke ja talle näpuga näidata, sellepeale kutt küünistab. Jobu selline. Seejärel kõnnime veel ringi, joome meeletult head türgi õunateed ja sööme kooki väikeses kohvikus ning lähme surmahotelli tagasi.

Õhtul hakkame magama jääma ja kuuleme, et meie seina peale keegi prõmmib. Väljastpoolt, mitte hotelli koridorist. Prõmmib kõvasti ja kohe mitu korda järjest ja siis lõpetab. Enne ei olnud ja pärast ka ei olnud. Me Maariga lähme endast välja, mina hakkan kõiki uksi ja aknaid lukustama. Ema on meist kõige rahulikum ja ei tee välja. Hiljem rahuneme ka meie ja jääme magama.

M: Ärkan koidikul selle peale, et võistlema hakkavad ülesaareline palvelaul ja kohalikud kirevad kuked. Türgi noh.

KOLMEKÜMNE KAHEKSANDA PÄEVA PILDID

Kass leidis Maari mantlinööri.

Meie hotell väljast

Heybeliada saarel tervitab meid esimese asjana puhkav koer.

Keegi vaene laps on oma tõukeratta maha unustanud. Tõukeratta jalaplaadi on muidugi kaasa võtnud.

Mõistatusmäng 1: leia kass.

Mõistatusmäng 2: Loe kokku kassid.

Mõnel tänavakassil on väga luksuslik voodi.

Meiega liitusid kohe kaks koera, kes said teejuhiks.

Kui muuga pole kaunistada, siis vananenud tehnoloogiaga ikka saab. Siin siis CD'd.

Inönü suvemaja.

Hotelli vastuvõtt

Papagoi salongis

Ülemised neli: meie hotell ja tuba

Veider ja veidi õudne seadeldis. Sealt sai reguleerida tulesid, raadiot ja laeventilaatorit

Õudne kõrvalmaja. Tundus küll, et seal elas keegi. Võis ka deemon olla.

Hotelli bassein.

Ja vaade rõdult.

Ema on otsustanud, et jääme siia. Ei takista meid ükski vaim ega koll.

Jube head küpsised olid.

Kahjuks pole korvpalli korvil võrku. Saab ka ilma selleta muidugi

Ema palus isale küpsevatest granaatõunadest pilti teha. Tsau, isa!

Saare eakad elanikud trotsivad mägesid

Koera ja kassi tänav

Ülemised kolm: nii juhtub kui "täiskasvanud" kiikuda üritavad

Pildi vähemalt saime

Maari on keskaja sõdur

Postikits

Majale on tehtud aed kõigest, millest aeda annab teha

Kanadel on ka oma kodu

Saime teada, et see uhke maja mäe otsas on keskkool.

Ilusa saksa lambakoer.

Ukse kohal on silm, mis kaitseb kurja eest.

Üritan kassile toitu sorteerida

Tema täna oli mind küünistada

Vanakraami pood

Ülemised kaks: vanakraami poe parimad kliendid

Armas kohvikuke

39.päev (9.oktoober)

Hommikul saame teada, et „rahulik“ ema oli terve öö üleval olnud, kartnud kolli ja värisenud vaikselt teki all. Nii palju siis ratsionaalsest Tiinast. Meie, kaks kana, magasime pühas rahus ja ei näinud kollidest und ka ja meie päästja Tiina ei saanud sõba silmale.

Minul oli see hommik kohe erakordselt halb olla. Kõik on valus ja tatine ja udune. Lähen hommikust sööma, aevastan ja nuuskan igale poole. Kelnerionu näeb seda ja toob mulle ekstra salvrätikuid ja terve kannu teed. Aitäh, kelnerionu!

Peale sööki võtan paar ravumit sisse ja juba läheb paremaks. Lähme sadama poole ja otsustame, et lähme eraldi teid pidi: ema läheb Aasia poolele, Gizemile kliinikusse appi, ja meie Maariga lähme Euroopa poolele, et veel uudistada. Sõidame sinna oma poolteist tundi, mille käigus näeme veel nunnusid loomi ja seda kuidas üks kutt üritab meile müüa tomati- ja kurgilõikurit. Väga vahva kutt oli, tegi sellest kohe šõu –lõikas seal laeva peal oma kurke ja tomateid perfektseteks geomeetrilisteks kujunditeks.

Jõuame siis mandrile tagasi. Olime otsustanud, et tahame ikkagi Hagia Sofia’sse ja Sinisesse mošeesse minna. Kõigepealt käisime kuskil restoranis WC-s. Istun seal poti peal ja kuulen väljast poisihäält, mis ütleb: „Who’s in there?“ Siis kõlab teine lapsehääl: „It’s the girl’s toilet“. Seejärel kõlab taaskord esimene hääl, mis lausub julgustavalt: „No, it’s ok, I didn’t go in.“ Lähme vetsust välja ja samad lapsed (ma eeldan) üritavad papagoid rääkima õpetada (ärge küsige, miks vetsu ees papagoi oli): „Hello, hello!“ Seejärel tuleb vanem ja ilmselgelt ka palju tähtsam laps ja ütleb: „You guys don’t know how to speak English.“

Suundusime Basilica Cisterni poole, mis on kuuendast sajandist pärit veesüsteemi jaoks ehitatud maa-alune basiilika taoline hoone. Seal on igalpool vesi ja kogu see asi näeb välja nagu oleks teisest Harry Potterist ja kohe ilmub basilisk. Nüüd wikipediast lugedes, saan teada, et seal on toimunud ka osa filmist „007: From Russia with Love“ ja see on oluliseks kohaks Dan Browni raamatus „Inferno“. M: Ja Assassin’s Creed: Revelations!!!! Väge äge koht, tõesti. Sealt tulime välja ja läksime Hagia juurde, aga leidsime, et kuna oleme mõlemad seal käinud siis polnud mõtet €30 selle eest maksta.

Võtsime suuna Grand Bazaar’i poole. Muidugi läksime täiesti oma suva järgi jumala kaugele, aga oligi põnevam. Nägime näiteks meest, kes kastis veekannuga tänavat. Lõpuks jõudsime kohale. Bazaar on väga äge, ta on vanim katusega kinni kaetud bazaar maailmas ja väga suur. Kõndisime seal ringi ja otsisime ehteid ja muid asju. Seal on inimesed väga agarad sinuga rääkima. Paar väljavõtet meie vestlustest:

Kõnnime ringi, järsku karjub meile istuv mees: „Excuse me, do you like horse?“ Ma oleks nii tahtnud näha, mida ta meile järgmisena oleks öelnud/näidanud.
Kuna minul oli sel päeval peas pats, siis tundis üks mees, et peab mind tingimata Rapuntsliks kutsuma.
„Are you engine?“ – ilmselt tahtis öelda angel.
Väga creepy ja solvukas kutt: „Just look in here! Why don’t you trust me?“
Mingi poiss üritas väga Maarit sebida, hakkas minuga rääkima ja siis ütles mulle, I like your friend. Žestikuleeris umbes nii, et sina oled ka enamvähem, aga su sõber! Woah! Tahtis, et Maari talle oma käe annaks, aga vist mitte.
M: Teine kosjaline hüüdis nurga tagant välja hüpates „UH-OH! Nice eyes.“ Ja kolmas ütles, et ma tantsin halvasti – aitäh?

Lõpuks oli meil juba nii naljakas, et me hakkasime nendega tahtlikult tembutama. Ütlesime iga asja peale lollusi ja olime üldse veidrad. Lemmik oli see, kui keegi tahtis meile midagi öelda, aga Maari küsis talt lihtsalt surmtõsiselt: „Excuse me, do you like horse?“ Äkki nendega tulebki nii kommunikeeruda, kust me peaks teadma? Onu ütles selle peale: „No, but I like angel.“

Leidsime kõik oma asjad ja läksime bazaarist välja. Üritasime leida teed tagasi mere äärde, et minna trammi peale ja sealt praamiga tagasi koju. Jama oli see, et bazaar jälitas meid. Igal pool kuhu läksime, tuli bazaar ikkagi ette. Läksime siis uuesti sealt läbi.

M: Kogemata tagasi bazaari astudes ligines meile murelik müüja ja väitis, et me olevat just samast uksest välja läinud. Onu küsis, et mida me otsime ja meie vastasime, et tahame ainult välja saada!! Selle aja peale oli Silvia tark aju juba välja mõelnud kuhu suunas me tõesti-tõesti peaksime minema ja hakkas hoogsalt astuma. Onu ei jõudnudki meid abistada ja ütles et ahaa! See on sul GPS jah? Ja näitas Silvia poole.

Teel trammini nägin näiteks kuidas mingil vanamehel sirmi taga rinnakarvu aeti. Miks Tallinnas sellist teenust pole? Samuti kõndisime mööda mehest, kes üritas aasia turistidele selgeks teha, miks mingi toode on kallis: „No, madam, it’s Turkish not Chinese. It’s very expensive.“ Ise oli väga kuri. Vaesed aasia turistid, nad ilmselt polnud Hiinastki.

Läksime tagasi oma poolele ja sõime Gizemi perega veel viimast korda õhtust. Toit oli väga maitsev ja siis oli vaja jõuda koju, võtta asjad ja sõita lennukiga Izmiri, mis asub Lääne-Türgis ja kust oli plaan sõita bussiga Cesme’sse, et sealt sõita praamiga Kreeka saartele. Saime aru, et lennuk läheb Aasia poole pealt lennujaamast (Istanbulis on kaks lennujaama, üks Aasias ja teine Euroopas) ja olime endale varunud normaalselt aega, et selle peale jõuda. Lähme bussipeatusesse, et sõita lennujaama ja mina siis vaatan meie pileteid ja seal on kirjas, et lennuk läheb hoopis Atatürk lennujaamast. See on Euroopa pool ja sealt tulime eelmine kord Gizemi koju kuskil poolteist tundi, mis oli umbes samapalju aega kui meil oli lennukini. Saabus paanika. Õnneks ilmus nagu ingel kuskilt vahva taksojuht, kes ütles no problem, no problem ja lubas meid ära viia. Ta oli väga tore, rääkisime pikalt jalgpallist ja türgi muusikast ja ta tõigi meid ilusti ära.

Jõudsime lennujaama, jooksime tšekk-in’i ja saime sisse tšekitud. Läksime läbi turvaväravate, kus toimus mingi türgikeelne vaidlus meie teemal, aga meile öeldi, et kõik on ok. Hakkame siis lennuki peale minema ja tuleb välja, et meil on ainult üks pilet. Tõesti, emal oli ainult üks pilet välja trükitud, aga Gizem oli öelnud, et rohkem pole vaja. Meie siis hakkame küsima, et miks te meid üldse tšekk-in’ist läbi lasite ja turvakontrollist, aga nad ei oska midagi öelda. Lahendame olukorra nii, et mina lähen kallisse 3G’sse, võtan lahti e-maili, kus on meie piletid ja onu skännib sealt mingi koodi oma masinasse. Saime kõik lennuki peale. Siis aga tuli järgmine jama. Kuskil meie taga karjub mingi onu türgi keeles. Tema ümber on kari stjuuardeid ja stjuardesse. Seletavad seal midagi ja onu lahkub vihasena lennukist. Seejärel öeldakse meile, et palun tõstke oma pagas alla. No nii, nüüd on mingi nõmedus, a la pommiähvardus ja jääbki lendamata. Küsitakse meilt, et kas see, mis meie juures on, on ikka meie pagas. Vastame, et on ja nad tõstavad pagasi uuesti üles riiulile. Kordavad sama kõikide teistega. Istume siis tagasi ja kõik jätkub nagu normaalselt. Midagi selle kohta, mis just toimus, ei seletata – algab safety demonstration ja ongi kõik. Nojah, meil ka üheks päevaks piisavalt jama, ei viitsi isegi küsida.

Maandusime Izmiri lennujaamas, mis on kindlasti uus, sest on väga ilus, aga täiesti tühi. Sealt jõuame hotelli. Mina olen täiesti haige, aga sunnin ennast duši alla minema, kuna olen tõeline mustusehunnik. Hommikul siis bussiga Cesmesse.

M: Kokkuvõttes on Istanbulist ainult head mälestused ja muljed. Gizemi pere oli ebareaalselt armas ja Istanbul tõesti äge linn! Nii geograafiliselt kui kultuuriliselt nö kahestunud – euroopalik ja aasialik. Justkui segu läänest ja idast. Korraga moodne, kiire, lahe, ja iidne, rahulik, stoiline. Kui külastate, ärge Aasiat vältige!! Sealsed rajoonid on vahest isegi ägedamad kui Euroopa poolel, sest turiste on vähem, kogu ilme on hoopis kohalikum/tõelisem ja hinnad ka mõistlikumad. Läheks tagasi iga kell.

KOLMEKÜMNE ÜHEKSANDA PÄEVA PILDID

Ülemised kaks: ma ei osanud ühte valida - maailma kõige armsam elukas

Praami peal läksid inimesed täitsa hulluks ja hakkasid lendavaid kajakais toitma. Nad vist said neid pillutud saiatükke kätte ka.

Kui mõtlesite, et "fui, Silvia on nii ebahügieeniline, istub avaliku WC-poti peal", siis eksisite. WC pott oli kaetud kilega, mis nupuvajutusel vurises ühele poole ja asendus uuega.