17. ja 18. päev - tagasi Euroopasse

Seitsmeteistkümnes päev

Hommikul oli vaja asjad pakkida ja autosse pista, kiiresti ka auto rentimise esindusse helistada, et pikendage veel meie rentimist ühe päeva võrra, sest otsustasime ikkagi hommikupooliku linnas veeta. Nimelt pidime auto kella 12.00 tagasi lennujaama viima, aga meie lend läks alles 18.55. Seega käisime veel korra kiiresti kongressil, mina läksin esimesena, sest emal oli kahe peale ainult üks rinnasilt, millega sisse sai. Läksin sõin veidi maailma veterinaarassotsiatsiooni kulul ja rääkisin mingi prantsuse operatsioonilaserite müüjatädiga juttu. Siis tuli ema ka, kõndis julmalt ilma sildita sisse ja tervitasime vanu tuttavaid.

Otsustasime ikkagi veidi varem kui vajalik lennujaama minna, sest ilm oli kehv ja polnud enam midagi eriti teha. Lennujaama jõudes andsime auto ära, emaga mõtlesime veel enne, et kas oleme ausad ja ütleme, et näete rehv veidi katki ja ilukilp kriimustunud või üritame vaikselt minema hiilida. Otsustasime ikka aususe kasuks, äkki lasevad meid puhtast heasüdamlikkusest minema. Kus sa sellega. Onu kuulas, vaatas ratast ja ütles, et oi oi oi, see on ju täitsa katki, tuleb uus osta, ise naerune ja väga õnnelik, et tal oli midagi põnevat teha. Ema sõnas sellepeale üle mokaotsa, et tema meelest on see lihtsalt kriimustus, aga ta pandi ikka mingit õnnetuseraportit kirjutama ja öeldi, et teiega võetaks ühendust.

Lennujaamas oli meil kuskil kolm tundi aega – tegime masinaga check-in’i (tegelikult ei teinud meie midagi, masina juhtimise võttis üle abistaja kutt ja tegi kõik ise, valis kohad ja muud) ja andsime pagasi väga õnnelikule ja abivalmile poisile, kes, nähes et ma kannan oma pampu süles, jooksis pea et terve lennujaama teise otsa, et mind abistada. Lahke oli ta küll, aga Eestist polnud ikka midagi kuulnud. Ega kõike vist ka ei saa oodata.

Kuna olimegi sunnitud uue kaamera ostma, läksime oma käibemaksu tagasi nõudma. Lõuna-Aafrikas saab kindla tšeki alusel teatud toodetelt käibemaksu tagasi. Saime mingi teise tšeki ja meile öeldi, et peale passikontrolli saate pangast oma raha. Jõudsime pangani ja tuli välja, et me polnud ainukesed, kes raha tahtsid. Pangaleti ääres oli suur järjekord. Jätsin ema sinna, mõtlesin, et noh, läheb kuskil 10min, lähen vaatan nii kaua raamatuid. Kakskümmend minutit läheb mööda, kaua ma neid raamatuid ikka vaatan, lähen ema juurde tagasi (ma tegelikult olin juba mitu raamatut leidnud ja tahtsin raha, et neid osta). Ema ikka järjekorras, täpselt samas kohas, kus enne. Seisan siis ka solidaarsusest ta kõvale ja nii me seisame seal oma 40 minutit vähemalt. Ema ütles, et tal on täiesti suva sellest €10, mis ta tagasi saab, ta tahab lihtsalt näha, miks neil see asi nii kaua võtab. Lõpuks saime ka oma €10, mille kulutasime peamiselt raamatule ja ülejäänu andsime ninasarvikutele.

Lõpuks ometi saime lennukis kõrvuti istuda, mina seadsin ennast kohe mõnusalt filmi vaatama ja vaatasingi kuskil 4 filmi ära. Ei maganudki üldse, ema aga ainult norskas mu kõrval. Mulle väga meeldivad sellised pikad lennusõidud, rohkem kui mingid kolmetunnised. Eriti öised. Lennuk öösel on kuidagi jube salapärane paik. Misasja, Silvia, salapärane paik, küsite. 150 inimest norskab rütmis vähese hapnikuga pimedas alumiiniumist surmakambris 10km kõrgusel maapinnast. Aga minu jaoks on põnev. Eriti kui lähed vetsu ja vetsus on järjekord ja saab passida inimesi – kes magab, kes loeb raamatut, kes sööb, mis filme keegi vaatab jne. Näiteks üks mees oli nii läbi omadega, et magas pea telekas, näos jooksis ringi Robbie Williams. Kui hakkasime juba maanduma, tulid minu ja ema toolide vahelt läbi väikesed varbad. Mina läksin oma nõiaküüntega kohe katsuma, et mis teema on. Väikesed varbad kadusid välkkiirelt ja ilmus väike küsiv nägu. Kuskil kaheaastane blond poisike vaatas meid oma armsate silmadega.

SEITSEMTEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Suured metallkalad hotelli ukse ees - pöörasid pead ära, kuid me tulime. Snoobid sellised.

Kaplinna slummid. Kohe lennujaama kõrval, täitsa väikse küla suurune. Aga elekter paistis neil olevat.

Lolli panga loll saba.

Veel toidupilte. Polnud nii hea, kui eelmine kord.

Üritasin pimedast (salapärasest) lennukist pilti teha.

Mitte 100% orange juice, aga 100% orange juice blend. "Orange and other fruit" Väga konkreetne kiri. Varbaid hirmutavad nõiaküüned ka nähtaval.

Kaheksateistkümnes päev

Heathrow’s olin muidugi surmväsinud ja magasin veidike pingi peal. Läksin ostsin endale Reese’s Peanutbutter Cups’e ja minu ees oli (või tegelikult trügis vahele, aga ma olin liiga unine, et hakata õiendama) mingi kuri tädi, kes nõudis, et tema peab saama kaardiga maksta nii, et sealt läheksid maha dollarid, sest muidu tal on Ameerikas mingi kole kõrge misiganes. Kassapidaja ütles, et nad ei saa seda niimoodi valida ja tädi sai veel kurjemaks – tahtis siis sularahas dollaritega maksta. Seda sai küll, aga ainult nii, et tädi oleks naelu tagasi saanud. Sellepeale kisendas tädi: „Fine, just leave it. Unbelievable!“ ja tormas minema. Mina siis loivan ka kassa juurde ja mõtlen ise, et kas peaks lihtsalt niisama naljaviluks küsima, et vabandust, kas ma saan kaardiga dollarites maksta. Ei küsinud, sest ma pole õel inimene ja ei tahtnud kassapidajale veel rohkem traumat tekitada. Naljakas oleks olnud muidugi…

Jõudsime siis Helsingisse, kus läksime uuesti Shengenisse ja pidime läbima passikontrolli. Mina olin jube elevil, sest neil nagu meilgi Tallinnas on need näomasinad, kuhu astud sisse ja nad vaatavad su nägu ja siis saavad kinnitust, et oled legaalne inimene. Enne mind oli mingi jube pikk mees ja kui ma sinna sisse astusin keris see kaamera ennast väga kaua minu kõrgusele – nagu mul oleks veel meenutamist vaja, et olen jupats.

Astusime väga peenesse (WiFiga) rongi ja sõitsime Kouvolasse. Kuna meil polnud emaga aimugi, et rongis on kohad pileti peal ära märgitud, tõstsime ennast mitu korda ümber ja lõpuks ikkagi eraldi. Viskasime Lahtis oma katkise kaamera rongist välja ühe sõbra kätte, kes viis selle Tallinnasse parandusse ja peale 24h sõidus olemist olime ema kolleegi Jami ukse ees, kus tervitasid meid rapu (vähid), saun ja soe voodi.

KAHEKSATEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Udune Heathrow udusel hommikul. Kell on kuskil pool kuus.

Laadisime arvutit ja vaatasime inimesi. Ma käisin vahepeal ringi ja vaatasin ukse peale Chanel'e, Hermes'e, Burberry'sid jne. Sisse ei julgenud minna - tunnevad vaesuse lõhna ja viskavad välja.

Taanike.

Kaks ülemist: Ei osanud pilti valida. Valige ise, kumb rohkem meeldib.

Minu pamp.

Ja kileta pamp. Natuke näete mu uusi papusi ka.

Üksikutele vanatüdrukutele (nagu mina) väga lohutav silt.

Peen rong peenes rongijaamas.

Peen rong seest. Toolidega sai isegi keerutada. Koristajad olid eestlased.

Ema ei oska peenes rongis midagi teha.

(Soome) koduuks.

Rapu.

Saatana kõrvadega koer.

Ma tean, et olen veidike maha jäänud. Varsti tuleb järgmine ja siis on juba rohkem juttu ka. Kuigi ma tean, et mõningatele see ei meeldi (tere, Sander).