Nelja-, viie-, kuueteistkümnes päev - veel viimased kohad ja inimesed

Gordon's Bay

Neljateistkümnes päev

Pidime kolima. Olime võtnud teise hotelli päris linna sees, sest emal algas ülemaailmne veterinaarkonverents ja oli vaja hotelli kohe konverentsikeskuse kõrval. Uue hotelli tuba on tõesti väga ilus. Tegelikkuses on meil kaks tuba – suur magamistuba ja köök-elutuba. Vannituba on ka. Väga ilus ja väga puhas ja väga väga. Aga…. Ma pole siiamaani reisi ajal vingunud, vähemalt mitte tahtlikult ja teadlikult. Aga nüüd võtan endale loa vinguda. Tasuta WiFi-t ei ole. 24h WiFi-t maksab 70 randi, mis on umbes €5 ja seda WiFi-t saab ka ainult ühes seadmes kasutada. Parkimine maksab ka eraldi, magamistoas vilgub mingi loll lamp, telekapilt vilgub kui see tööle panna, vannituba eraldavas paneelseinas on kaks paneeli puudu (seal on lihtsalt augud). Meil on köök, aga pole panne - isegi Créme Brülée tops, puljongikann ja lasanjevorm on, aga ei ühte panni ega potti. Meil on nõudepesumasin, aga pole midagi millega nõusid pesta (kaasa arvatud käsitsi) ja kui me helistasime alla vastuvõttu, et palun võtke meie must pesu ja peske ära, lubati seda teha, aga kui õhtul tagasi tulime, oli see ikka veel toas. Ühesõnaga suhteliselt susser-musser. Voodi on muidugi väga pehme ja padjad veel pehmemad.

Kui olime kogu selle jama üle vaadanud otsustasime Stellenboschi sõita. Stellenbosch asub Kaplinna keskusest umbes 45min kaugusel ja see on tuntud oma veiniistanduste poolest. Meie veiniistandusi ei külastanud (üks roolis ja teine ei hakka oma emaga koos veini kaanima, juba solidaarsuset mitte), vaid käisime lihtsalt linna peal ringi. Otsisime ilusaid maju, veterinaarkliinikut. Leidsime mõlemad. Istusime kõige ükskõiksema restoranipidaja restoranis (tõesti, ta oli sellise näoga, et ta kohe üldse ei taha kliente teenindada ja raha teenida) ja jõime mahla/veini.

Väike huvitav asi siin on see, et inimesed hääletavad rahatäht näpus. Nagu takso peale tahaksid saada. Võib-olla on asi tõsiseltvõetavuses, et kui sul juba mingi raha on, siis sa ei hakka autot kinni pidama, et selles sõitjaid röövida. Raha on näpus usalduse pärast, mitte et maksma peab? Ei teagi kohe...

Seejärel sõitsime Gordon’s Bay’sse, kus külastasime vahvat riiete ja pudi-padi poodi ja rääkisime omanikega juttu. Kui ära hakkasime minema, ütles meile meesomanik „eadaga“ ja „taname kiulastuse“, mille peale me parandasime „Head aega!“ ja „Täname külastuse eest“. Onkel oli kiiresti Google translate’ist eesti keele üles otsinud. Tehnoloogia on ikka tore asi. Siis astusime sisse raamatupoodi, mis oli maast laeni raamtuid täis. Ja ma ei liialda. Ja mida edasi sa poes liikusid, seda rohkem avastasid tube – iga järgmine veel suurem ja raamatuterikkam kui eelmine. Eesti raamatuid seal kahjuks ei olnud, küsisime. Olime emaga mõlemad kurvad, eriti sellepärast, et polnud ühtegi raamatut endaga kaasa võtnud – oleks saanud sinna jätta. Mõtle, väike eesti raamat kuskil Lõuna-Aafrika vabariigi Gordon’s Bay linnakese tillukeses raamatupoes. Ma oleks võinud oma lolli Salinger’i sinna jätta küll. Arvasin küll, et Salinger ei saa ometi kirjutada ju sama lolli raamatut kui „Kuristik rukkis“, aga tuleb välja, et ta ei kirjutanud mitte ühte sama lolli raamatut, vaid 9 sama lolli lühijuttu. Igastahes. See on juba teine teema. Vabandust kui Salinger'i fänne solvasin.

Ema oli pööraselt järjekindel leidma oma endist hotelli. Või lodge’i nagu ta seda nimetas. 14 aastat varem olid nad isaga ja paari sõbraga Gordon Bay’s mingis lodge’is elanud ja see tuli nüüd üles leida. Ja vist leidsimegi. Isa võib piltide pealt kinnitada. Koputasime uksele, et äkki saame sisse näha. Majas hakkas keegi hullupööra haukuma ja keegi ei tulnud uksele, me kõnnime ümber maja ringi, ja uks tehakse lahti. Keegi ütleb vaikselt koerale: „You see, there’s no one there.“ Meie jookseme ukse juurde tagasi oma „I’m sorry“-de ja muudega, aga uks sulgub ja ei näe me ei omanikku, ei haukuvat koera ega maja seest. Mis seal siis ikka. Sõidame linna poole tagasi.

Õhtul saime ema kolleegiga kokku, kes kutsub mind pootsmaniks, sest kui me autoga sõidame, siis ma käsutan ema igale poole. Ostsime oma mõtettusse kööki valmis tehtud sööki ja mina vaatasin Grey Anatoomiat.

NELJATEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Ülemised viis: meie ilus, aga ebapraktiline hotellituba

Nunnubeebi, Mängis mingit automängu, kui mööda sõitsime.

Sellised on Kaplinnas rohkem kui üks.

Jube vana, roostes, kapotita auto. Millegipärast Kaplinlased on väga vaimustunud VW põrnikatest.

Kõrbesõiduk keset rohelust.

Vahva Stellenboschi silt 1: Nälkjas ja salat

Vahva Stellenboschi silt 2: Oravate armastus

Vahva Stellenboschi silt 3: Külalistemaja "Lihtsalt Joey" - fantaasiaga siin ei koonerdatud

Vahva Stellenboschi silt 4: KANA

Ülemised kaks: Neil oli Stellenboschis jube naljakas projekt, kus nad kasvatasid erinevate jookide koostiaineid ühes kastis. Lisaks Bloody Mary'le oli neil ka Cosmopolitan, Lemonade ja Spinach juice jms.

Ülemised 11: Ilusat Stellenboschist (ja minu erakordselt halvad fotograafia oskused)

Stellenboschi ülikooli keskväljak (vähemalt ma arvan nii, mul pole kindlaid tõendeid)

Ülikooli keskväljakul oli jalgrattast alles jäänud tükike raami ja üks ratas.

Pudeliharja puu

Minu hale üritus tabada orav

Esimene LAV'i kass. Majavalvur on õigem sõna.

Kass ühtepidi...

Kass teistpidi...

Leidsin Iggy Azalea elukoha. Tore, et ta pani taha Hof, mitte House.

Ükskõikse olekuga tädi restoran - Oppie Dorp (nimi juba ütleb nii mõndagi)

Ema ja ükskõikne tädi.

Surnud sisalik maja peal

Gordon's Bay's asuv riidepood väljast

Ülemised kaks: ...ja seest.

Väga rahulolev kiisu-miisu.

Ülemised kolm: pilgeni täis raamatupood.

Esimene reisil kohatud Bostoni terjer. Pole vaja mainidagi, et läksime emaga hulluks ja jälitasime.

Ülemised kolm: Gordon's Bay päikeseloojang.

Viieteistkümnes päev

Hommikul läksin kooli. Jep, täitsa kooli. Tõsi, läksin Vee’ga kaasa, ainult kaheks 45 min pikkuseks tunniks ja ei pidanud midagi kaasa tegema, aga ikkagi. Läksin vaheaastal kooli. Kui ma pole seda veel maininud, siis Vee õpib UCT’s rahvusvahelisi suhteid ja itaalia/hispaania keelt. Mina olin itaalia keele grammatika tunnis, koos väga itaallasliku itaalia naisega ja hiljem rahvusvaheliste suhete tunnis, kus keski naine rääkis mingist ökonoomikast seosest mingisuguse raha kriisiga. Ei tundunud tunnis eriti keeruline, isegi suhteliselt loogiline, aga enam ei mäleta midagi. Eks see ülikool selline ongi vist - tunnis arusaadav, hiljem peast pühitud.

Kuigi oli ainult kaks tundi ja nendeski ei teinud ma midagi, tulin koju ja tegin uinaku. Kahe ja poole tunnise. Ärkasin üles, ajasin ema ka konverentsilt hotelli tagasi ja sõitsime Vee pole Claremont’i. Nimelt olid tema armsad vanemad meid enda juurde õhtusöögile kutsunud. Jõudsime sinna, meid tervitasid Vee ema Anne, isa Steve ja vend John/Jonathan/Finn ja üks üüratu paks kollane kass Lucca ja pisike paarikuune nimetu kassipoeg. Hiljem kohtusime ka labrador Bella ja pisikese koera Lucy’ga. Õhtusöök oli tõeliselt vahva ja väga maitsev, neil on imearmas kodu ja väga soe pere. Kui me ära tulime, olin ülisillas – ema ütles, et ma käitun nagu oleks just oma peika vanematega kohtunud. Peikast oli asi kaugel (kuigi Vee vend pole üldsegi mitte näotu poiss) – pigem oli asi selles, et nii naljakas on tutvuda kellegagi täiesti lampi internetis, nendega iga päev rääkida, saada parimateks sõpradeks ja minna nende koju, mis kõikidest kohtadest on Kaplinnas. Täiesti uskumatu tegelikult.

VIIETEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Ülemised kaks: University of Cape Town ülikoolilinnak

Ema kohtub ja muidugi tohterdab nimetut kiisut (kellele üritasime Lumi nimeks panna)

Kuuesteistkümnes päev

Veidi häbi öelda, aga hommiku raiskasin Grey Anatoomia peale – vaatasin kuskil kolm osa. Siis otsustasime, et lähme vaatame ikka ühe kliiniku ka ära. Vee vanemad soovitasid seda, kus nad ise käivad. Meid võttis vastu väga lahke mees. Nägime kitse, poni, mitmeid koeri ja kassi, hobuste operatsioonisaali, koerte füsioteraapiabasseini ja igast muud põnevat.  

Kuna oli ilus ilm, otsustasime sõita mere äärde. Mina üritasin leida teed läbi mägede, ema muidugi ei usaldanud mind üldse ja ei saanud üldse aru, kus pool me oleme ja kuhu poole minna tahame. Teel ranna äärde nägin tee ääres turiste, kellel kukkus mingisugune jakk maha, selja taha. Totud ei teinud väljagi. Minus lõi lahvatama kangelane, üritasin neile öelda, et kuulge, pöörake ringi ja tõstke oma jakk üles, aga ei teinud nad minust välja. Asi oli võib-olla selles, et meid eraldas suur maantee ja paks auosein, aga mina vähemalt üritasin. Loodetavasti ei vedele see jakk siiamaani seal maantee ääres. Lõpuks leidsime tõeliselt ilusa lumivalge liivaga ranna, kus sini-sinises meres rullusid suured vahused lained. Tundsime emaga, et oleme jõudnud koju ja peamegi siia jääma. Kahjuks oli meil vähe aega, seega pistsime korraks varbad Atlandi ookeanisse (mis polnud kohe üldsegi mitte soe) ja tulime tulema.

Koju jõudes sõin ja kirjutasin.  Aitasin sõpru hädadega (tere, Sander! Kas CTRL F aitas ka midagi või seekord lugesid kogu jutu läbi?) ja siis tuli armas Vee mulle järele ja me läksime jalgpalli vaatama. Kes vähegi kursis on teab, et Arsenal kaotas Dortmundile 2-0 ja selles me rohkem ei räägi. Palju kurvemaks tegi asja see, et ma pidin Vee’ga hüvasti jätma. Homme on minek ja kuna ta on koolis, ei näe me üksteist enam. Ma saatsin ta autoni ja ei tahtnud kohe üldse teda lasta minna. Ta ei tahtnud ära ka minna. Väga raske oli lahkuda, ma ei näe teda ilmselt nüüd jälle kuskil paar aastat. Küll me midagi välja mõtleme lõpuks.

KUUETEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Üksik kitsepoiss. Ma panin talle nimeks Rupert, aga kellelegi teisele ei öelnud.

Peen füsioteraapia aparatuur.

Hobuste operatsioonisaal: Hobused tõmmatakse jalgupidi lae alla ja viiakse kraanaga ühest toast teise.

Palestiina toetjad.

Camps Bay

Rannas olev sildike.

Väga värskendav tõetera. Pole vaja siin midagi häbeneda - "Poop happens"

Hilised/Varajased suvitajad. Mäletagem, et Kaplinnas on talv

Pubijalka on ka siinmail teemas.

Väga udune pubi pilt.

Arsenal kaotamas, Vee on murelik.

Raske on siit ilusast linnast lahkuda. Olen lõpuks ometi sellega ära harjunud, sest Kaplinn on tõesti nii erinev kõikidest linnadest, kus olen käinud. Ja muidugi on raske ühest oma parimast sõbrast lahkuda.

Oh jah…

Näeme siis uuesti Euroopas!
Kalli-kalli!