...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: Kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes päev

Kaheteistkümnes päev
Iga eelnev päev peab olema järgmisest parem, on ju nii? Mina otsustasin eelneval õhtul, et kaheteistkümnenda päeva hommikul tuleb teele asuda kell 11. Ärkasime kuskil pool kümme, mis iseenesest on juba suur saavutus. Muidugi läks ikka asjade tegemiseks ja toimetamiseks ja majast saime välja kuskil 12. Aga saavutus! Eelnev 4h viivitust on nüüdseks kahanenud 1h peale.
Hommikusöögiks sõime kaks päeva vana Tuneesia/Maroko/Sambia jne edasi toitu – natuke NY tunne tuli peale. Võtad külmkapist toidujäänuse, lükkad mikrosse, sööd hommikusöögiks.

Ilm oli ilus ja meil siin Claremont’is on see tõesti haruldane. Kuna elame täpselt mäe külje all ulatab pea igapäevaselt mäge kattev pilvemüts ka meie väikse majakese peale. Kui linna poole edasi sõita, tuleb ka päike välja, aga me elame isiklikus pilves. Sel hommikul aga oli pilv kadunud ja päike väljas. Asi sai otsustatud, lähme Table Mountain’ile. Table Mountain on Kaplinna keskel asuv suur mägi, mis on pealt täiesti lame. Sinna viivad suured gondlid, mille põhjad käivad ringi, et sa saaksid 360 kraadise vaate Kaplinnast. Mägi on merepinnast umbes 1000m kõrgusel.

Jõuame sinna, ja leiame eest järjekorra – ülejäänud Kaplinn on ka otsustanud ainukesel mütsita päeval meiega ühineda ja suurele kivile minna. Siiski läks see järts üsna kiiresti ja olimegi gondlis. Väga peen gondel, et alus jalge all liigub ja ise ei pea seal edasi tagasi triivima, et kõike näha. Siiski kogu see liikumine ja kõrgus (sest ma olen suhteliselt kõrgusekartlik ja see kurat oli ikka järsk ka) tegi minu jalgadest nuudlid ja ajas südame pahaks. Ja ma ei mõtle nagu sellist väikesest peapööritust, vaid full-on vertigot nii et kohe iiveldama hakkas. Need masinad liikusid kuskil 36 km/h ka. Pole just kilpkonna kiirus.

Jõudsime tippu välja, jalad said kindla maa peale, kuid igalt poolt ümber vaatas ikkagi vastu 1000m kuristikku. Võttis aega harjuda. Kõrvad olid ka sellest järsust tõusust lukku läinud, päike pimestas ja iiveldus ka veel otsa – ime, et alla ei kukkunud. Muidugi mäe peal tundus, et paljud inimesed just alla kukkuda tahtsidki – no ei ole vaja turnida kuskil kaljurüngaste otsas, et head pilti saada. Mina läksin nende juurest ära, ei tahtnud näha lendavat inimest a la "Mommy, make him fly." (Game of Thrones'i viide - kui aru saad oled homie.). Mingid kutid reaalselt ronisid kaigastega mäe küljes. Muidugi hakkas mul jälle paha. Lõpuks muidugi harjus ja sai ikka rahulikult kõndida. Nägime jälle suslikut, saime teada, et nende päris nimi on Dassie ja nende lähim sugulane on Aafrika elevant, mis pani imestama. Muidugi parajad suslikud on mõlemad. Saime teada, et kunagi elasid Cape Town’i praegusel asukohal suured koopakarud, tegime umbes miljon pilti, üks kaks siia sinna ja kohtasime eesti tüdrukuid. Ema kuulis kuskil kõrva juures eesti keelt, läks muidugi kohe juttu tegema ja tuli välja, et neil oli parasjagu suur Aafrika reis pooleli ja et nad olid eelnevalt veetnud aega vabatahtlikena loomade varjupaigas. Mul on küll selline tunne, et ema lasi endale enne reisi mingi loomainimeste magneti paigaldada, et ta ei peaks neid ise üles otsima, vaid et need tuleks ise tema juurde. Kusjuures, see teooria ei ole üldse ebatõenäoline, sest needsamad tüdrukud olid päev varem olnud ka Cape Point’is, kuid seal me neid napilt ei kohanud.

Siis läksime gondliga jällegi alla. Meil oli väga vahva gondlijuht. Kui hakkasime sellest pisikeset gondlimajast (peatuskohast) välja tulema, koputas juht näppudega mikrofoni peale, matkides südamelööke. Mida lähemale jõudsime suurele vaatele, seda kiiremaks läksid tema „südamelöögid“. Kui alla jõudsime laulis ta vaikselt mikrofoni „Let the bodies hit the floor, let the bodies…“ Muhe vana. Mina muidugi üritasin nurgas mitte oksendada.

Tulime koju ja mina tõmbasin kohe uuesti uttu. Läksin Vee’ga sushit sööma (jaa ma tean sushit saab Euroopas ka blaa blaa) ja Guardians of the Galaxy’t vaatama. Sushi oli taaskord hea ja film ka väga üllatav. Mulle isegi väga meeldis. Siis sõitsime veidike ringi, Vee näitas mulle UCT (University of Cape Town), kus ta ise õpib rahvusvahelisi suhteid ja itaalia ning hispaania keelt. Ülikool oli muidugi meeletult ilus, kuigi oli juba pime (Vee jutu järgi pidavat olema maailma kolmas ilusaim, Oxfordi ja Cambridge’i järgselt) ja kuna linnak asub mäe otsas, istusime seal treppide peal ja vaatasime Kaplinna tulesid meie ees lahti rullumas.

KAHETEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Mütsi pole, Mäele minek.

Trepp gondlini, või õigemini kindla surmani.

Siit vaadates ei ole isegi nii kõrge ju.

Siit vaadates on ikka küll.

Täiesti hullud sõgedad inimesed.

Vaadake kui kõrgel nad on! Hullud, ma räägin.

Need nöörid ei tundu üldse kindlad. Mingi pöidlapaksused ju.

Hullud olid suur vaatamisväärsus.

Veel hulle. See õlle jääb su viimaseks eineks veel.

Kas mäe peal tekib inimestel mingi meeletu soov surma saada? TULE ALLA SEALT JUBA!

Ma loodan, et see hallis vanamees üritab teda alla kukkumisest päästa, mitte teed selleni kiirendada.

Veel üks hull, seekord kamuflaažis.

Cape Point, kus käisime paar päeva tagasi.

Robben Island, kus Mandela kinni istus ja kuhu me ikka veel jõudnud pole.

Deemontuvil on inimese vari - õõõh animaag. Lord Voldemort jälitab.

Suslikutel oli ka surmasoov ilmselgelt.

Kujutage nüüd ette, et susliku lähim sugulane - elevant - niimoodi kalju peal turnib.

Kaks ülesmist: üks hetk jõudis meieni pilvepoiss ja olimegi pilve sees.

Esimesed hullud polegi kuigi kaugele jõudnud.

Meie konduktor - see prillidega näpuviskaja.

Mures turist veendub, et naljatlev gondlijuht meid naljatlevalt surma ei saada.

Miks nii kõrge?

Mulle ei meeldi.

Mingid inimesed kõndisid sellest mäest üles. Mismõttes? Ei saa aru.

Ööooeghh...

Rrruugghheeuug...

Aitab ühest küll. Enam ei jaksa.

Valvekoerad valvepostil.

Kolmeteistkümnes päev
Jõudsime majast välja enne 12. Progress, kas pole? Käisime ema ja Vee’ga Waterfront’il poes (ostsin kampsuni, mida armastan ja olen nõus tassima oma niigi raskes seljakotis, sest armastan seda) ja veel mingeid väikeseid asju. Käisime Willoughby’s, kus oli parim, tõeliselt parim sushi (sorri, SushiPlaza), väga värskest toorainest ja väga ilus ka pealekauba. Plaan oli käia hommikul kiiresti poes ja siis tulla koju, et vaadata jalkat (Arsenal vs. Manchester City), aga aeg venis ja jõudsime alles esimese poolaja lõpuks. Arsenal oli 1-0 kaotusseisus ja mina jube närvis. Siis lõi Arsenal kaks tagasi, juubeldasime Vee’ga ja mugisime rõõmuga kommi, kuid siis sai Debuchy väga rängalt viga ja ManCity lõi ühe tagasi. Jäi viik. Vee läks masendusest koju õppima.

Kuna ilm oli väga ilus ja soe otsustasime emaga minna Kirstenbosch’i aedadesse jalutama. Aiad oli täpselt mäe jalamil, mis tegi vaate väga ilusaks, aga ka varjas kogu päikese, mis tegi meid külmaks. Siiski, oli seal ilus (suvel oleks ilmselt veelgi värvikirkam ja ilusam – kõndisime ringi, katsusime igat taime ja üritasime aias olevasse restorani sisse saada. Meid võeti algul väga lahkelt vastu. Hakkame endale kohta otsima ja tuleb välja, et igal kohal on väike nimesildike. Pole vist vaja öelda, et meie omasid seal polnud. Läksime ära. Aedadest välja sõites nägime restorani esiukse ees meest lilledega. Ilmselgelt oli järjekordselt saabumas Nigeeria jalgpalli meeskond. Nad on ikka väga järjekindlad meie toiduelamusi rikkuma.

Mina jäin kindlaks oma väikesele reisiabistajale ja leidsin sealt koha nimega Dog’s Bollocks, mis asus linna sees. Sõitsime emaga sinna ja sõitsime isegi kaks korda mööda, sest tegemist oli tõelise uberikuga. See oli ilmselt tehtud vanasse kitsasse garaaži – terve restoran (baar?bistroo? ei tea mis see oli…). Seda omas üks pisike, mitte-isegi-25-aastane tüdruk koos kahe erakordsel kõvahäälse, kuid heasüdamliku kokatüdrukuga. Jube lahe koht oli. Võib-olla veidi liiga hipster minu jaoks (irooniline kantri ja seemisnahksed laelambid?), aga tal oli südikust. Tegemist oli burgerikohaga ja asi käis nii: tuled sisse, kirjutad oma nime kriidiga ukse peale ja nime taha, mitu toitu tahad oma laua peale tellida. Siis istud maha ja ootad. Ootamise ajal võid ka juua. Kaks tüdrukut leti/köögi taga karjuvad nagu sõdurid ruuporitega su nime ja sa lähed ütled oma tellimuse. Siis ootad veel veidi kuni tuleb uus vali karje ja sa lähed toidule järele. Mina võtsin juustu, peekoni BBQ-kastme burgeri (kas on midagi paremat?) ja ema võttis musta-oa nachod. Portsjonid on tohutud. Minu burger oli väikese vuti suurune, ema nachotaldrikule oleks ilusti üks Peetri pitsa ära mahtunud. Aga oi kui maitsev. Mahlane ja mõnus ja räpane ja suur. Pool nägu oli BBQ-kastmega koos, aga ei pidanud lugu. Liiga hea oli. Kindlasti, KINDLASTI soovitan minna kui Kaplinna satute. Väga väärt kogemus. Kohe oli näha ka, et turistid sinna vist väga tihti ei satu, pigem on tegu kohalike lemmikuga. Poistele veenmiseks veel nii palju, et pakutakse ka kohalikku Dog’s Bollocks õlut, mis tuleb 660ml pudelis ja on lager’i hübriid. Väga hea oli. Ema ütles, et maitses nagu uks, aga tema jaoks on õlle üldse saatana lemmikjanukustutaja.

Kui hakkasime ära tulema sain esimest korda külge löödud sel reisi peal mingilt kohalikult valgel kutilt, kes kandis pimedas rayban’e. Või siis ta oli lihtsalt hästi viisakas ja ma kujutasin ette. Päikeseprillid õhtuhämaruses ajasid segadusse.

Tagasi tuppa jõudes ootas meid kiri meie B&B omanikult, Thereselt, kes ütles, et oli väga meeldiv meiega kohtuda ja tänas meid meie külastuse eest. Jättis väikesed südamekujulised šokolaadiküpsised ka voodile koos valge lillega. Homme siis uude hotelli.

KOLMETEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Aafrika suss.

Kirstenboschi aiad.

Kuskil kauguses nutab üks titt.

Kana. Pärlkana, kuid siiski tavaline kana.

Mingid pardijurakad ja pojad.

Siia restorani üritasime sisse saada, aga Nigeeria meeskonna kiirel tegutsemisel suudeti see ära hoida.

Dog's Bollocks väljast

Ülemise kaks: Uksele kirjutad nime ja siis saad süüa.

Ülemised kaks: lett/köök.

Õlu ja siider. Siider oli ka väga hea. Veider traadist aiamööbel.

"This craft beer is the fucking dog's bollocks." - vandumisega selles asutuses tagasi ei hoitud

Reeglid tuleb enne läbi lugeda - teil ka.

Ma ei tea, kas teised said ka naerunäo, aga mina sain. Mulle meeldib ka, et tipi jätmise koha pealt on öeldud: "Tips are gratefully accepted and responsibly invested in our staffs alcohol consumption research programm."