Kümnes ja üheteistkümnes päev - Kaplinn seest ja Kaplinn väljast

Kümnes päev

Teine päev Kaplinnas algas (nagu iga teinegi päev ilmselgelt) magamisega. Aga me magasime väga kaua. Natuke liiga kaua. Majast välja jõudsime alles kuskil kahe ajal. Üritasime leida sadamat, kust viiks meid laev Robben Island’ile, kus Nelson Mandela kunagi vangistatud oli. Pole vaja mainidagi, et mingit sadamat me ei leidnud. Õigemini sadama leidsime (lähed lihtsalt mere poole, pfft), aga sadamas sees ja ümber olid sellised ehitustööd, et me ei osanud sinna kuidagi ligi pääseda. Olles vähemalt kolm korda sama teed pidi üles-alla sõitnud ja teinud mitmeid ümberpöördeid, otsustasime, et see island ei liigu kuhugi – las jääb teiseks päevaks. Seejärel liikusime Rust en Vreugd mõisamaja poole, mis pärineb 18. sajandist. Mina ootasin kohutavalt ilusat ja peent koloniaalajastu maja. Tegelikkuses oli see küll ilus aga tavaline. Aed oli palju põnevam, selline veidi kinnikasvanud metsik asi.

Kuna me polnud hommikust saati midagi söönud, otsustasime, et peaks veidi keha kinnitama. Mina olin täiesti veendunud, et Lõuna-Aafrikas tuleb süüa Lõuna-Aafrika toitu. Sushit ja pastat saab igalpool, aga veiseliha biltongi ei saa igalpool. Hakkasime siis otsima restorani Gold. Kuna reisikirjas oli kirjas, et see asub kohas nimega Green Point, siis sinna poole suundusimegi. Green Point oli aga ise väga ilus naabruskond, seega unustasime korraks restorani ja sõitsime mööda Atlandi ookeani rannikut üles ja alla ja imetlesime selle ilu. Lõpuks leidsime ka restorani, mis asus küll kuskil silla all, mingis sadama piirkonnas, kuid nägi ilus välja. Sealt öeldi meile, et saame teile reserveeringu teha, aga toitu pakutakse alles kell pool seitse. Kell oli hetkel kuskil neli läbi, natuke peale. Mis seal siis ikka, tegime reserveeringu ära ja sõitsime edasi avastama.

Kuna kõhud olid ikkagi täitsa tühjad, siis tundsime, et midagi peaks näksima. Leidsin reisikirjast mingi toreda mahla- ja pirukabaari tänavalt Waterkant. Kuna eelmise nädalal olin Skandinaavias söönud peamiselt burgereid, friikartuleid või hot doge, tundus mahlabaar väga tervisliku ja sobivana. Leidsime selle üles, parkisime auto ja saime nii palju targemaks, et mahla- ja pirukabaar oli juba kinni pandud. Kuna parkimise eest olime maksnud, otsustasime jalutada. Kõndisime mööda Waterkant tänavat, millel on tõeliselt ilusad värvilised vanad majad, edasi kesklinna poole. Seal nägime suure ilusa (ning ilmselt kalli ja tähtsa) hotelli ees bussi, mida turvasid politseiautod ja hord jalgpallifänne. Mina, tark nagu ma olen, arvasin, et küllap on tegu mingi maavõistlusega ja nii oligi – Nigeeria oli Kaplinnas Lõuna-Aafrika meeskonnal külas. Seejärel jõudsime õdusa maja väiksesse kohvipoodi, kus ma jõin Naatjie vilja mahla. Mahl ise oli oranž ja tüdruk leti taga ütles, et see on veidi nagu apelsin. Mekkis hää, järelmaitse oli veidi nagu kui koorida apelsini ja seejärel lakkuda oma näppe – selline kibekas.

Jõudsimegi sinnapaika, kus oli aeg minna sööma. Ilmselgelt oli tipptunni ja Nigeeria jalgpallurite pärast liiklus täiesti kohutav ja restorani jõudmine võttis oma 45 min. Pange tähele, et see oli kuskil 800m kaugusel.

 Olime esimesed restoranis (nälg oli nii suur, et ei kannatanud hilisemat aega). Olime õnnelikud, et saame lõpuks Lõuna-Aafrika delikatesse proovida. Meie armas ettekandja küsis meilt: „Are you ready? We have a 14-meal menu tonight.“ Me enda meelest ütlesime talle, et no no… me nii palju ei taha, lihtsalt mingeid roogasid. Ettekandja ütles fine, läks ära, arvasime, et tuleb tagasi, et meie tellimust võtta. Järgmine hetk kantakse meile juba toite ette. Ettekandja vuristab, et need siin on Maroko oad ja need on Tuneesia kanatiivad… Mina küsin, et what’s up? Kas me tellisime selle? Ta ütleb, et see on „set menu“. Ei saa me ise midagi tellida, kõik on juba kindlaks määratud. Vähe sellest, me ei saanud isegi mingi õiget Lõuna-Aafrika toitu, vaatavad meile vastu Tuneesia, Maroko, Keenia, Zambia jms. Mitte et mul midagi vastu oleks, aga neid asju peaks ju Tuneesias, Marokos, Keenias, Zambias jms. sööma. Toit oli muidugi väga hea ja seda oli väga palju, mistõttu me lasime suurema osa endale kaasa pakkida ja see vedeleb ikka veel meie külmkapis ja ootab mugimist. Küll jõuab.

Restoranis pakuti meile toidu kõrvale ka meelelahutust. Ma olen alati olnud inimene, kellele ei meeldi kui turistid kogunevad kuhugi, kus pärismaalased (kes tegelikult on samasugused suurlinlased nagu need turistid) tantsivad ja laulavad neile samal ajal kui need filmivad ja passivad. Aga tants ja laul oli tore ja aafriklastel on nii palju head meelt ja huumorit, et nad teevad seda rõõmuga, olgugi, et lollide turistide lõbustamiseks. Kogu asja tegi paremaks see kui need erakordselt rütmikad ja tantsulised aafrika noorikud rebisid kaks pikka valget meesnuudlit endaga tantsima, kes olid sama kohmakad ja puised kui mina ilma jäsemeteta. Ma oleks peaaegu oma Tuneesia kanatiibade kätte ära lämbunud. Ei ole ilus teiste üle naerda, aga mis sa teed, kui on naljakas? Asja krooniks oli hetk, mil üks järgmine eurooplane, kiilakas ja kogukas, pidi järgi tegema sama tantsu, mis kohalik tantsija. Ja tegigi, kuni hetkeni, mil kohalik tantsija tegi naljaga kukerpalli. Valge mees ei pidanud ennast halvemaks ja hakkas järgi tegema. Selle peale ruttas tema juurde toosama mees ja üritas teda oma kukerpalli asendist uuesti püsti saada (noh, et igaks juhuks mingit õnnetust ei juhtuks ja valge mees teda kohtusse ei kaebaks). Kiilaspäine eurooplane aga arvas, et tantsija aitab teda ja üritas üle tema kukerpalli teha. Väga järjekindlalt üritas, aga oma kogukuse ja tantsija püüdmise juures see välja ei tulnud. Ema naeris endal pisarad välja, mina nohusena nina tatiseks.

KÜMNENDA PÄEVA PILDID

Mis te arvate, et Lõuna-Aafrikas on soe või?

Ülemised kolm: Rust en Vreugd mõisamaja ja selle ilus metsik aed

Jätkuvad veidrad fitness-progrmmid.

Ülemised kaks: Kaplinna Atlandi ookeani poolne külg - Sea Point

Ülemised kolm: Ilusad/Ägedad majad Waterkant'i piirkonnas

(Arvatavasti) Nigeeria jalgpallimeeskond ja hullunud jalgpallihuligaanid.

Ema üritas Fabregase särgist pilti teha. Näeb välja nagu Vegas.

Selles majas käisime kohvi joomas - oli kunagi ammu ammu hotell ja hiljem mingi klubi.

Seest nägi välja selline - eriti mulle meeldib see lahtine aken üleval paremal. 

Naatjie mahl - hääldatakse Naachi.

Mingi õudne ummik. Nigeeria jalgpallurite süü.

Täiesti tühi restoran. Meie parasjagu seda täitmas.

Kurikuulsad Tuneesia kanatiivad (mis olid reaalselt kohutavalt teravad). Üksik Xhosa lihapall nukrutseb.

See monstrum tegi mulle pai - olen nüüd ilmselt kas deemonitest vaba või just väga deemonite rohke. 

Valged nuudlid üritavad tantsida

Üheteistkümnes päev

Õhtul leppisime kokku, et ärkame kell üheksa, et sõita Cape Pointi. Ei pidanud me lugu miskit ilmast, ei arvestanud sellega – oli kätte jõudnud see õige päev ja oli vaja sõita. Majast astusime välja kuskil pool üks. Pole hullu, oleme eesti naised Kaplinnas ja aeg ei oma tähtsust. Sõidame mööda ilusat India ookeani rannikut läbi linnadest Muizenberg, Fish Hoek ja Simon’s Town. Ohhetame ja ahhetame, aga ei peatu. Sihtmärk on Cape Point ja enne seda ei mingit peatumist. Jõuame siis Cape Pointi rahvusparki ja tohoo imet – meile vaatab vastu umbes samasugune maastik nagu Nordkapis. Sõidame ja sõidame ja jõuamegi Cape Pointi endasse – Atlandi ookeani ja India ookeani kohtumispaika. Traavime seal nii majaka juures kui ka täitsa Point’i tipus ja oleme omadega läbi. Saadame kaarte ja tuleme tulema. Kusjuures, enne ära tulekut käisin nende gift shop’is ja vahva teenindajapoiss ütleb mulle: „Hey, cool shoes.“ Mina muidugi punastan kurguauguni ja ütlen thanks, ise jube uhke oma Pumade üle.

Seejärel käime ka Hea Lootuse neemes ja lähme vaatame imeilusat valget randa. Seal otsustame järele teha 14 aastat varem tehtud pildi emast ja isast valges Lõuna-Aafrika rannas. Kuna läheduses pole peale nelja jaanalinnu kedagi, otsustame kaamera panna taimeriga tööle auto peale seisma. Jooksen siis kiiruga ema poole, et pilti saada ja kaamera kukub gravitatsiooni mõjutusel auto pealt alla. Loodan südamest, et kõik on korras. Muidugi pole kõik korras. Ekraan on katki ja roheline – midagi ei näe. Pilti aga teeb. Kirun ennast ja nõrka kaamerat ja edaspidi teen kõik pildid telefoniga. Äkki jõuab siin Kaplinnas veel ära parandada – uut ka ei osta, sest seegi kaamera on ainult kuskil kaks nädalat vana.

Edasi lähme Simon’s Towni tagasi ja pingviinijahile. Okei, jahist on asi kaugel, kõige rohkem võime neid kaugelt vaadata ja nunnutada. Nunnud on nad tõesti, eriti kui üritavad veest välja saada. Nad on võimelised ainult laineharjal veest välja tulema ja mõnikord tuleb tagant teine laine ja viib nad uuesti vette tagasi. Veel on nad nunnud kui nad aevastavad, mida nad teevad tihti ja samamoodi nagu kassid. Huvitavad faktid pingude kohta: 1. nad viskavad oma ninast soola välja, mis merevee joomisest üle jääb; 2. nad võivad ujuda kuni 20 kh/h kui kalanälg väga suureks kasvab.

Siis sõidame veel veidi ringi, ema pargib autot nii, et kummil tuleb tükk küljest ära, kuid kõige kiuste jõuamegi tagasi Kaplinna. Minu heal sõbrannal Vee’l (keda vist enne ka mainisin) lõppeb just parasjagu loeng ning me saame temaga kokku Itaalia restoranis, et süüa ja peale kahte aastat uuesti näost näkku kohtuda. Vee on sama armas ja vahva kui siis. Me viskame ema tagasi koju ja sõidame Vee’ga baari, kus mina joon oma elu esimese Cosmopolitani (mis oli tõesti väga hea) ja räägin viimased kaks aastat tasa.

ÜHETEISTKÜMNENDA PÄEVA PILDID

Norra? Lõuna-Aafrika? Euroopa? Aafrika?

Sealt me üles sõitsime.

Kumb pilt on ilusam? Kas see...

...või see? Minu meelest teeb voolav inglise turistionkel pildi 10x paremaks.

Ülemised kolm: Atlandi ookeani roheline meri

Vasakul Atlantico, paremal Indianico

Olen ema täitsa endliusku pööranud - ise hakkas nõudma, et peab tegema.

Cape Point'i majakas...

 ...ja Cape Point'i majakavahi kodu

Leidsime mingid suslikud.

Hüppav suslik.

Ema kaldus rajalt kõrvale, sest leidis uue kodu.

Uue kodu miljonivaade.

Surmatrepp - sõna otseses mõttes, sest peale seda olime omadega täitsa läbi.

Ilusad berdid.

Jube torssis berd oli. Eks ema pildistas ka teda natuke liiga palju.

Kõik autod Lõuna-Aafrikas on valged (k.a. meie oma, mis teeb auto leidmise väga keeruliseks).

Struts.

Kaks strutsi.

Strutsid ja naftatanker

Saatuslik rand

Taimeriga tehtud pilt kaamera kukkumise ajal

Kukkumise tagajärjed

Ülemised kaks: need asusid samas parklas. Minu meelest on täpselt samasugused, aga ma pole muidugi mingi autoekspert.

Deemon-tuvi jälitas meid.

LAMAV PENGU

TÄHTIS PIIDLEV PENGU

SPIOON-PENGUD

PENGUDE KÜLA

Abitud pengud vees...

...ja oma saavutuste üle uhked pengud veest väljas.

Kõige armsamad pengud maailmas

Ülemised neli: LAV'i mereväe baaslinn Simon's Town

Salty Sea Dog - ilus koht vahva nimega

Selle pildi tegemiseks ohverdasime tüki auto kummist. Hästi ohverdatud, I say.

Kui koju jõudsime ja vaevalt auto ukse lahti tegime, pistsid kaks nina (üks must ja teine valge) ennast uste vahelt sisse, liputasid saba, lakkusid käsi ja ei lasknud autost välja tulla. Vahvad tervitajad.

Nüüd istun siinsamas B&B’s laua taga, kardan hiiresuurust prussakat, mis külmkapi alla siblis ja ootan, et saaks magama minna.

PS! Võib-olla olete märganud, et panen nähtud loomadele oma nimesid (porod, pengud, strutsid, suslikud, berdid). Vaba kodaniku on mul õigus seda teha ja te peate lihtsalt aru saama, mida ma mõtlen.

Tšutšufrei!