...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: Viies ja kuues päev

Viies päev

Väga seadusevastakas päev oli. Hommik algas parkimistrahviga. Ema viskas selle ära - ütles, et ega nad teda niikuinii kätte ei saa. Jõuame kiirteele ja politsei võtab kõrvale. Nõudis Pilleriini juhiluba ja pani puhuma. Pillekas andis ID-kaardi. Onu vaatas seda ja küsis: „Is this a driving liscence?“ Ilmselt polnud varem Eesti juhiluba näinud ka, ei osanud midagi arvata. Pillekas kukkus ahhetama ja vabandama ja onu sai vaikselt muiata. Ilmselt Pilleriini lolluse pärast meile trahvi ei tehtudki – onul hakkas kahju - vaesed idioodid ida-eurooplased.

Vahepeal tegime nagu ikka väikese söögipeatuse ja leidsime ennast pisikesest linnast järve ääres. Linnas oli parasjagu laat, me läksime kohe elevile, hakkasime unistama väikesest Rootsi laadast järve kaldal, kus müüakse mahetooteid ja käsitööd. Tegelikkuses müüdi seal põdravorsti ja hiina mütse. Põdravorst oli tore ja samuti oli seal veel erinevaid sinepeid ja juustusid, mida kõiki sai proovida ja mida me ka proovisime. Absoluutselt iga leti ääres. Kõik variandid. Kolm korda. Sellest said meie kõhud täis ja ei läinudki sööma. Ülejäänud kaup oli aga täpselt nagu kadaka turul: kohutavalt kole plastmassist jura. Üks vend müüs mingeid pakse kodusaapaid ja malmpanne. Teine müüs tortilla-vormijaid. Ühesõnanga täielik saast. Allpool on pildid ka.

See neetud sõitmine ei tahtnudki lõppeda mitte kunagi, aga siis olimegi Stockholmis. 10h ja 900 midagi kilomeetrit. Stockholmis võtsid meid väga lahkelt vastu Ülla-Karin, Oskar ja Flipper oma väga ilusas avaras kodus. Jõime esimest korda viie päeva jooksul veini (pideva sõitmise juures polnud ei aega, ega mõistust mingit veini juua) ja rääkisime poole ööni.

Paar üleüldist täheldust Rootsimaalt:

- Selle suure sõitmise peale suutsin oma sabakondi ära istuda. Nüüd on valus. Ema andis mulle sõitmise ajaks oma kaelapadja. Istusin selle peal ja täitsa mõnus oli. Nagu sõõrik.

- Valgusfoorid on Rootsis veidrad. Roheline tuli on nii kaua roheline kuni ta enam ei ole. Eestis oleme harjunud, et roheline hakkab vilkuma, siis läheb kollaseks ja seejärel punaseks. Siin läheb roheline lihtsalt lampi kollaseks ja kiuste läheb ta alati siis kollaseks kui sa hakkad ristmikku ületama.

- Veel veidrat Rootsis (ja tegelikult Norras oli ka) – need suusahüppe platvormid… nende alumine ots ei jõua lagendikele välja, vaid üks jõudis näiteks otse Statoili ukse ette. Mul on sellest jube halb pilt ka kuskil. Kas see kuidagi ohtlik ei ole? Või nad lendavalt sealt Statoilist otse üle? Või on talvel lund nii palju, et maanduvad seal kuskil Statoili peal? Segaseks jäi see asi…

- Mis siin on veel huvitav on see, hotellide küljes on sildid „RUM“ näitamaks, et neil on tube. Kes vähegi mind tunneb, teab, et rumm on üks mu suurimaid vaenlasi. Ei tekita väga isu siin Rootsi hotellides ööbida. Aga ööbitud sai ja oksendanud pole.

VIIENDA PÄEVA PILDID

Rootsi politsei. Onust ei julgenud pilti teha.

Väga halb pilt suusahüppe platvormist.

Rummituba.

Ema valib Rootsi minilaadal vakstut. Vakstu oli väga teemas sellel laadal.

Erinevate jalgpalliklubide iPhone'i ümbrised. Arsenali oma on ainult üks alles - ei teadnud, kas olla uhke, et on ära ostetud, või kuri, et poeomanik pani ühe, arvates, et keegi ei osta. Mina ka ei ostnud.

Hannah Montana mütsid. Hiina mütsid.

Minu retro-pimp ema.

Tortilla vormimise korvid. Miks ei võiks tavalist kaussi kasutada, et tortillat kausikujuliseks muuta, ma ei oska öelda.

Rootsi šokoladijunnid.

Linnas pakuti teenust "Afro Power Dance" - see on ilmselt see, mida Beyoncé teeb.

Üks müüjapoiss leidis, et parim viis rinnahoidjat müüa on see endale selg ajada. Lähemal vaatlusel leiate ka bokserid.

Kuues päev

Hommikul saatsime Ülla-Karini eesti rahvakultuuri edendama ja ise läksime poodidesse. Minul oli vaja papusid ja dressipükse, et saaks mugavalt Kaplinna sõita. Sain mõlemad ja olen mugavalt õnnelik. Eks ma mõne pildi peal debüteerin ka kunagi. Siis läks ema jälle kliiniku manu ja me Pillekaga linna peale.

Esimese asjana läksime kuningapaleesse. Väga ilus oli, ainult et pime – kõik kardinad olid ees, ja pildistada ei lubatud üldse. Ma saaks aru kui välguga ei lubataks – vanad asjad ju lagunevad valguse käes jne, aga absoluutselt ei lubatud. Ma olen muidu väga (palee)seadusekuulelik inimene, aga ühest asjast tegin pilti küll: Toomas Hendrik Ilvese autasu sildist. Nimelt on THI saanud Rootsi kuningalt teenetemärgi, mille on saanud veel Jacques Chirac, Tarja Halonen, Lech Walesa ja Prints Charles + veel mingid riigipead, keda ma ära ei tundnud. Uhke tunne tekkis küll – meie oma kikilipsumees, THI. Siis vaatasime ka kroonjuveele, mis olid ilusad, aga Inglismaal on uhkemad.

Ema käis samal ajal oma kliinikus ja leidis mingi naise, kelle vanaisa oli eestlane, elas Vormsil ja põgenes 18-aastaselt Rootsi. Kliinik on jällegi mingi täiesti suvaline. Jube veider ikka kui väike maailm on. Veterinaaria maailm vähemalt.

Hakkame siis kuningapaleest ära tulema ja helistab ema. Küsib, et Silvia, kus meie passid on. Ma vastan, et autos, ümbriku sees. Ema pöörab auto pahupidi… ei ole. Helistab uuesti ja me räägime täpselt läbi kuidas ja kuhu me need panime ja millal kasutasime. Mäletasin, et meil oli seda ümbrikku Tallinna sadamas vaja, sest ta ID-kaart oli seal, aga pärast seda polnud neid kasutanud ja näinud. Ütlesin, et vaata uuesti. Ema käib auto teist korda läbi vaatab oma kotti, kohvrisse, minu seljakotti. Mina samaaegselt linnas tuulan oma koti läbi ja sunnin Pillekat oma kotti vaatama. Njetu. Kuskil ei ole. Ema hakkab eelnevaid hotelle läbi helistama ja needki ütlevad, et pole leidnud. Passid täiesti lootusetult kadunud. Nende sees on meie viisa Lõuna-Aafrikasse ja Venemaale. Samuti oli selles samas ümbrikus meie reisikindlustus. Mõtlesime siis, et mis me ikka teeme? Tulime sadamasse ära, et Turu linna sõita, kõik mossis ja mures omadega. Hakkasime uuesti mõtlema, et kuhu kurat me need panime, no nii viimast korda, et oleks kõik läbi mõeldud. Mina vaatan seal samaaegselt ringi ja võtan läpakakoti – vaatan sisse ja väljast taskuid ja ikka pole. Siis aga vaatasin välimist mini-taskut ja vaata aga – tõprad pesitsevad seal, ise jumala õnnelikud. Ema hakkas pingelangusest pisardama.

Turu laevas käisime õhtusöögil buffet’s ja tegelikult ma ei tahtnud üldse süüa, sest ma olin tund aega tagasi BurgerKingi Steakhouse’i burgeri suhu pistnud, mis oli sama maitsev kui mäletasin. Buffet oli tavaline, aga kalamari maitses nagu piparkook ja mango smoothie nagu vette kastetud paber. Aga ikka sõin ja pärast oli paha. Detsembris tulen tagasi ja olen sama suur kui see Turu laev.

KUUENDA PÄEVA PILDID