...ja natuke Aasias ja natuke Aafrikas.: 21. ja 22. päev

Kahekümne esimene päev

Ema kolleeg Natalja Kiievist oli eelmisel õhtul emale öelnud, et tema läheb hommikul sellisele seiklusele nagu „Ekskursioon Peterburi katustel“. Me emaga olime õhtul linnas seda sama silti näinud ja imestasime, et mis see on. Kuna Natalja oli julgelt juba sinna helistanud ja kõik ära korraldanud, sokutasime ennast ka kaasa.

Hommikul kell kaheksa (see tähendab umbes 6.30 ärkamist, rahvas) kohtusime „Punase Kuubiku“ ees mingi noore kutiga. Nägi välja minust noorem ja veidi illegaalne. Tutvustas ennast Jevgenina. Viis meid kuhugi kaugele-kaugele, mingist sisehoovist sisse ja väga kahtlasesse trepikotta. Minul süda juba veidi peksles, kuigi poiss oli pisike ja poleks ilmselt kolme kange naise vastu saanud. Viis kohe täitsa üles pööningule, nii umbes viiendale korrusele. Pööning nägi välja nagu tõeline õudusunenägu. Tuld seal ei olnud, tolm, ilmselt ka rotid, kitsas ja madal. Aga ronisime pööninguaknast üles ja olimegi katusel.

Ekskursioonist oli asi kaugel. Pigem oli tegemist eluohtliku turnimisega. Poiss küll näitas meile mingeid maju ja rääkis midagi, aga mina loomulikult ei saanud aru. Muidu oli tore Jevgeni iseenesest. Katusel ei olnud mingeid nööre, ega piirdeid – ainukesed kohad, kust kinni võtta olid elektrijuhtmed ja ainukesed kohad, mille taha varjuda, üksikud kaminad. Libe oli ka muidugi, sest kõndisime plekk-katustel. Ilmselt oligi tegemist millegi väheke illegaalsega, sest ühe katuse kohal ütles poiss meile, et siin peab väga-väga tasa kõndima. Miks, ta ei öelnud, aga ma arvan, et mulle ka ei meeldiks kui inimesed mu peakohal ringi tammuvad iga päev. Ilus oli küll iseenesest, aga täitsa tore oli tagasi koledasse pööningusse jõuda. Kusjuures, me arvasime, et „ekskursioon“ lõpeb kuskil teisel katusel, kust alla saab, aga ei-ei. Pidime kogu tee tagasi ronima.

Jätsime Ženjaga hüvasti ja läksime Neeva äärde Aurorat ära saatma. Nii, ma eelmises postituses kirusin seda Aurorat ja ma kohe räägin miks. Aurora on venelaste sõjalaev, mis legendikohaselt alustas sotsialistliku revolutsiooni. Nimelt tema stardipauk olevat olnud märguandeks Talvepalee ründamisele 1917. aastal. Aga, kas see on tõsi, ei tea. Ema aga oli endast väljas kogu selle asja pärast ja rääkis mulle, kuidas neile oli see NSVL ajal olnud vastik sümbol jms. Igatahes, see sümbol oli 97 aastat olnud täpselt sama koha peal ja nüüd viidi see minema. Me pidime seda tingimata vaatama minema. Aga nii veel oma paartuhat venelast olid tulnud sümbolit ära saatma ja meil polnud jõe ääres kohta. Läksime natuke seadusevastaselt mingi laeva peale ja keeldusime sealt ära minemast – oli vaja ju seda neetud Aurorat pildistada. Minul oli sellest rauakolakast no nii suva, et olin sokivabrik. Tõesti. Aga ema nõudis pilte ja eks ma siis tegin. Kõik mu ümber olid jube põnevil ja ootasid, et saaksid vaadata kuidas üks laev liigub. No ausalt, inimesed hõiskasid ja kiljusid, kui nad nägid eset, mis tegi seda, milleks ta loodud on. Sel hetkel küll tundsin, et mida on? Mul on vist selle sümboolsusega natuke kehvasti.

Aurora lahkus lõpuks ja minu õnneks ja me läksime tagasi hotelli. Oli vaja minna teise, sest konverents sai läbi, aga meie reis Piiteris veel mitte. Tulime täitsa kesklinna pisikesse armsasse hotelli. Istusime siin natuke, aga siis saime aru, et ilm on liiga ilus ja kell ka alles kahe paiku, lähme kõnnime ringi. Ema tahtis rahumarssi leida, aga seda vist ei toimundki. Pisike Putin keelas ära. Teel nägime ilusaid maju, kassikohvikut (kuhu järgmine päev tagasi läksime) ja Iisaku katedraali. Ostsime mingit veidrat mulliteed, käisime moe-outlet’ides ja kõndisime veel pikalt. Kokku umbes 22km. Hotelli jõudes kirjutas ema blogi, mina puurisin telekat. Leidsin filmi, mis oli algselt vene keeles, peale loetud prantsuse keeles ja vene keelsete subtiitritega. Miks oled nii veider, Venemaa? Siis sattusin mingi Lõuna-Korea kanali peale ja vaatasin K-Popi kuskil 1,5h.

KAHEKÜMNE ESIMESE PÄEVA PILDID

Peterburi metroorong ja tuhisevad inimesed.

Selle ukse taga on rong, aga samahästi võiks ka lift olla.

Krasnõi kub ehk punane kuubik. Ženja on ka kuskil seal.

Õuduste kelder. Ei tahaks Venemaal sellisesse kohta sattuda.

Julged naised lähevad katusele.

Ülemised kolm: vaateid katustelt.

Ülemised neli: Turnimine täies hoos. Piltidel ema, Natalja, Ženja.

"Püüa päeva".... Pigem püüa mind, kui ma katuselt alla kukun.

Õnneks ei jäänud viimaseks pildiks minust.

Maja kõrgus ülevalt.

Maja kõrgus alt.

Ülemised kaks: sellisesse treppikotta meid tassiti.

Katusesed käed.

Isegi sillad tõsteti Aurora jaoks üles.

Ja venelasi tuli lähedalt ja kaugelt - kes jalgsi, kes ponidega.

Ka ehitusmehed lõpetasid töö, et vaadata Aurora viimast reisi.

Ülemised kaks: seal ta läheb, see konsevikarp.

Ja miljon venelast teeb pilti.

Natalja nägu väljendab rõõmu, minu oma mitte nii väga just rõõmu.

Botaanikaia Lenin piilub puude vahelt.

Autokohvik.

1904. aastast pärit Jelisseejevi kaubamaja.

Miks mitte panna suurt ananassi lühtrit keset poodi?

Näevad välja nagu päris puuviljad? Tegelikult olid martsipanist.

Maitsed: ananass, jaapani laim ja Coq Rit Co? midagi sellist, ei mäleta.

Gandalf või Gendal(mähkisnjäkk)f.

Priviligeeritud laps viskas kalli tõukeratta nurka ja mängib kilekotiga.

Ülemised neli: kunagi vürstide akadeemia. Kui küsisime, et kas võime maja peal ringi vaadata, ütles kuri onu majavalvur põlglikult: "Ei, see pole mingi muuseum!"

Hiljem leidsime Ženja telefoni numbri uuesti tänavalt. Kel huvi on ja siiakanti satub, minge ka.

Ülemised kaks: kassikohvik.

Ülemised kaks: Kassikohvikus sain pildi, kus pidin üles otsima 80 kassi. Minus tärkas taas laps.

Ülemised kaks: Iisaku katedraal.

Ülemised kolm: Mullitee kohvik.

Minu mullitee: Roheline jäätee kumkvaadimahla ja kirsimullidega.

Mullid kohvis (ema võttis kohvi).

Kahekümne teine päev

Hommikul oli meil kokku lepitud kohtumine kassidega. Nimelt oli eilses kassikohvikus ka laivis kassid olemas, 15 tükki nimelt, kes olid erinevatest kohtadest päästetud ja kes seal elasid. Sinna jäime muidugi hiljaks, sest me eeldasime, et pfft mis see siis ära ei ole 20 minutiga kuhugi jõuda. Tuli välja, et paljugi on ära. Kassikohvikus tervitasid meid kõige nunnumad nunnud maailmas ja see oli väga tore. Eriti veel sellepärast, et pole oma Maksimkat juba kolm nädalat näinud ja igatsus oli suur. Kui oleks nüüd kuskil ka üks koerakohvikut, kus Paula asendajaid nunnutada.

Seejärel kõndisime veel ringi, ema näitas mulle Maria teatrit ja Peterburi Jaani kirikut, siis tulin mina koju kirjutama ja ema läks kliinikusse. Mis seal juhtus, seda ma täpselt ei tea, minul oli aga kodus väga tore. Eks ma natuke kirjutasin ka, aga enamusajast tantsisin ringi, sest sain lõpuks (sorri, ema!) üksinda ka olla.

Õhtul saime linnapeal kokku ja läksime vene toitu sööma. Restoran oli eelmine õhtu välja valitud, tundus ehtne ja äge. Sisse astudes kuulsime esimese asjana prantsuse keelt. Kui olime maha istunud, ilmus tohutu kari jaapani turiste (väike pataljon poleks palju öeldud) ja saime aru, et olime turistilõksu langenud. Selle õuduse leevendamiseks tuli hakata suurtest kogustes viina jooma. Ei tegelt, teen nalja, kuigi viina tellisime küll, proovimiseks. Ühe tavalise Beluga ja ühe Beluga Gold’i. Tahtsime teada, et kas kahekordne hinnavahe esineb ka maitses. Ja nii oli – Gold oli palju parem ja puhtam - võiks ju öelda, et kuldsem. Kui meie emaga klaase kokku lõime ja jooma hakkasime, pööras kogu jaapani turistide laud oma pead meie poole ja piidlesid meid. Meil emaga hakkas veidi imelik, sest tunne oli tõesti nagu oleksime eksponaadid (üks jaapani naisuke isegi tõusis püsti ja seletas meie poole midagi just nagu giid), aga mis ikka teha – jooma pidi. Prantsuse onu minu selja taga vaatas veel kõvasti kauem ka. Võib-olla nad mõistsid hukka, et ema oma lapsega koos kangemat kõmmutab. Veel sõime kalamarja pliine, muidugi pelmeene ja babuška vareenikuid. Otšen vkusna. Vareenikud maitsesid veidi nagu pastlad, aga täiest korralikud pastlad olid. Prantslased sõitsid kalli raha eest Venemaale, tulid spetsiaalselt vene restorani ja tellisid kana ratatouille’i – uskumatu! Tulime koju ja oligi kõik. Päev läbi.

KAHEKÜMNE TEISE PÄEVA PILDID